Sotsiaaltoetused puuetega inimestele - neile, kes ilma abita läbi ei saa

Siiri Oviir,      31. juuli 2002


Vastus Evi Dreherile (Kesknädal 17.juuli 2002, "Ootame selgust segasele seadusele" toim.)

Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel makstakse toetust selleks, et vähegi hüvitada inimesele puudest tingitud lisakulutusi. Olgu selleks siis kõrvalabi vajadus või suuremad väljaminekud abivahenditele ja ravimitele.
Seaduse ettevalmistamisega tegeldi mitmeid aastaid ja 90-ndate teisel poolel koolitati ka kaks aastat spetsialiste, kes oleksid pidanud hakkama hindama konkreetse inimese abivajadust igas maakonnas.
Seaduse käivitamisel 1999. aastal jäeti aga vastava ettevalmistuse saanud spetsialistid kõrvale ja perearstid jäid üksinda hindama puudega inimese vajadusi. Seaduse rakendamine on kõvasti logisenud ja tekitanud segadust nii puudega inimeste, arstide kui ka omavalitsuste sotsiaaltöötajate seas.
Eelmise aasta lõpus seadust küll täiustati, kuid see oli pigem kosmeetiline silumine.
Selleks, et seadus täidaks oma eesmärki - aitaks puudega inimesel paremini toime tulla - on vaja veel palju ära teha.
Oleme asunud selles suunas tegutsema.

Vanaduspensioni saamine ei mõjuta võimalust saada puudega inimese sotsiaaltoetust ega ole sellega seotud. Ja ehkki teame, et paljudel pensioniraha napib, ei saa ega tohigi igale vanainimesele puuet vormistada.
Puue on ikkagi inimese mõne elutähtsa funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab ta kõrvalabi, et endaga toime tulla.

Kui inimene on ratastoolis või kasutab liikumiseks muid abivahendeid, siis ka vanaduspensioni ikka jõudes vajab ta endiselt hooldajat ning ka abi puudest tingitud lisakulude katmiseks.
Kui aga puude raskusastme ja hooldaja määramise vajadus tekib pensionieas, siis peab spetsialist või perearst hindama seda abivajadust, mis konkreetsel inimesel on suurem kui ta enam-vähem tervetel eakaaslastel.
Olenevalt kõrvalabi vajadusest määratakse puudega inimesele ka hooldaja, kes peab teda kas ööpäevaringselt või iga päev abistama. See omakorda sõltub puude raskusest.
Sügava puudega täiskasvanud inimese toetus on 640 krooni kuus, raske puudega inimesele maksab riik 420 krooni ning keskmise puude korral 200 krooni kuus.
18-aastase või vanema sügava puudega inimese hooldajale makstav toetus on praegu 400 krooni, 18-aastase või vanema raske puudega inimese hooldajale makstakse 200 krooni toetust kuus.
Hooldajaks ei saa vormistada inimest, kelle elukoht on puudega inimese elupaigast eemal, sest kes siis abivajajat tegelikult aitaks? Omavalitsuste sotsiaaltöötajad, kes hooldust vormistavad, peavad lähtuma nii hoolduse vajadusest, hooldaja sobilikkusest kui ka sellest, kas ja kui hästi abivajaja eest tegelikult hoolitsetakse.

Puuet ei vormistata mitte selleks, et lisaraha saada, vaid ikka selleks, et abivajajale hüvitada puudest tingitud lisakulusid.
Ja ka hooldust ei vormistata mitte selleks, et mõni inimene saaks haigekassakaardi ja puudega inimene lisaraha, vaid ikka selleks, et inimene hooldatud saaks. Vastasel juhul tuleks puudega inimesele määrata kas hooldustöötaja, kes teda abistab, või paigutada ta hooldekodusse. Hooldaja on inimene, kes aitab erivajadusega inimesel omaenda kodus paremini toime tulla.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)