Kas Villu Reiljan on süüdi?

Rüütel on juba vana mees. Aga ikka peame tema suust kuulma hoiatavat tõde: peaaegu kõik Eesti regioonid on sotsiaalse katastroofi lävel. Miks president vaikib ja ekspresident räägib? Millises riigis on see veel nõnda? Kanaarilind kaevanduses on ikka Rüütel, ja võimurid on lihtsalt vait.

Rüütli valimise taustajõud oli Villu Reiljan, ja temast oli tarvis lahti saada, maksku mis maksab. Presidendikampaania eest ja eriti Eesti teise presidendi kritiseerimise eest korraldati Reiljanile nn maadevahetuse protsess. Kas keegi on eales uskunud, et Reiljan on süüdi selles, mis oli looduskaitseseadusega lubatud? Tema protsessist peale ei usalda kodanik enam kohtuvõimu.

Äärmiselt huvitav näide oli Hans H. Luige artikkel Eesti Ekspressis. Luik kirjeldas seda, kuidas Reiljan oli oma kodukohas Luual korraldanud regionaalkeskuste juhtidele suure peo ja neid Rahvaliitu moosinud. Et kapsas ja kartul jooksnud kohe lausa õlitatult. Kärajatele Reiljani juures võtnud kõik vallad oma parimad mehed kaasa. Luik pidas seda labaseks hoovitõmbamiseks, aga unustas, et sellised „äraostmised" toimusid juba Lembitu juures. See on ürgvana eesti traditsioon: sa ei ole suur liider, kui sa ei suuda vallajuhte toita.

Nagu ikka, on mõned võrdsemad kui teised. Reiljanit võib kottida, Lembitu on puutumatu. Minge ja küsige Luua inimeste käest, kas Villu Reiljan on kriminaalkurjategija? Või küsige Jõgevalt. Inimesed vastavad teile.

Elame väga huvitaval ajal. See on aeg, mil info levikut mõnevõrra piiratakse. Kas või seesama Ekspress:  suvel ilmus selles lugu, kus Keskerakonnast välja astunud endine linnaametnik tunnistas, et on linnapealt tulnud käsu järgi viivitanud Hans H. Luigele kuuluva kõrghoone ehitusele loa andmisega. Et tegu olla justkui Edgar Savisaare kättemaksuga ajakirjandusettevõtjale Hans H. Luigele. Miks mitte - võimalik, et mingi osa sellest loost vastab tõele. Kuid nagu ikka, jäetakse mainimata kõige olulisem: Pirita elanikud on tuntud filosoofi Jüri Eintalu juhtimisel aastaid võidelnud Pirita tee kõrghoonestuse vastu. Kõrghooned Pirita teel rikuvad väga väärtuslikku ja traditsiooniderikast mereäärset miljööd; sellest ka loaviivitus. Taas saame näha, et pooltõed on ohtlikumad valedest.

Ideoloogid on ka välja töötanud väikese konksu, kuidas oleks hõlpsam Keskerakonda ja Tallinna linnavalitsust kottida. Tuleb rõhuda sellele, et Tallinna telekanal on liigne priiskamine ja et seda raha võetavat lasteaedade arvelt. Aga Tallinna opositsioon võiks mõelda hoopis konstruktiivsemalt: pange linna arvutitesse Linux, kirjutamiseks Open Office. Ainuüksi viimasega hoiab kokku 40 miljonit krooni, mille eest saaks ehitada mitu lasteaeda.

Kuulen juba nördinud hääli: Linuxi-arutelu ei ole ette nähtud! On ette nähtud tõsta kisa, et Tallinn võtab lasteaedadelt raha ära ja paigutab selle propagandasse. Mingid ideoloogid, võib-olla Rosimannus, on selle kõik nii programmeerinud. Kõige Eesti-ajakirjanduslikum on teha nii: ajalehe esiküljele  suurelt kiri „Savisaar võtab lasteaedadelt raha ära!", aga info, et riik on 2009. aastal 80 miljoni võrra kärpinud omavalitsustele eraldatud ja tulumaksust saadavat raha, millega omavalitsused saaksid haridust toetada, tuleks ka avaldada, aga väikeses kirjas ja kusagil ajalehesabas.

Kahtlemata leiab Keskerakonna poliitikas kritiseerimisväärset, kuid seda ei ole mingit mõtet teha, sest üldine infovoog on niikuinii sellele suunatud. Lennart Meres rääkis seekord suur kirjanik, kui ta ütles: „Ma ei loe Eesti ajakirjandust. Ma loen Frankfurter Allgemeine't ja New York Times´i." Kas te ei leia, et kõige eeltoodu valguses midagi selles on?

Kuid tagasi Rüütli ja Reiljani juurde. Oli tarvis kogu ajakirjanduse jõupingutusi, et Arnold Rüütlile presidendivalimistel sulg sappa saada. Ametivande unustanud arste, „Desintegraatori" praktikantsekretäri, vastaskandidaadi vigast eesti keelt ja palju muud. Kuid selle kampaania ajal ütles just Villu Reiljan välja lause, mis sai talle saatuslikuks ja mille tõttu läbis ta kõik kolm kohtuinstantsi, alates süüdilavastamisest ja lõpetades Riigikohtu lahendiga. See lause kõlas nii: „President Lennart Meri oli meie oma häda ja valu, seda ei ole tarvis võõraste rahvaste ees laiali laotada."

Aga seda on juba laotatud. See mure ja valu on näiteks tindipläraka ja ristikesena George Washingtonile kuulunud gloobusel - kõigi USA presidentide eluaegsel spikril selle kohta, kus on Siberis head kalastamiskohad. Ja kus oleme meie, matsirahvas.

Usun, et Luua rahvas teeb kunagi tulevikus oma külla Villu Reiljani muuseumi. Ma soovitaksin selle muuseumi ukse kohale dantelikku lipukirja: enne mõtle, mida sa ütled! Sõnadel on õige omapärased tagajärjed

.

AARNE RUBEN, kirjanik ja kolumnist

[fotoallkirjad]

TEGUDEINIMENE REILJAN: Kirjanik Ruben kirjutab, et Rüütli presidendiks valimise jõud oli Villu Reiljan, kellest oli tarvis maksku mis maksab lahti saada. Presidendikampaania eest ja eriti Ilvese kritiseerimise eest korraldati Reiljanile nn maadevahetuse protsess. Kas keegi tõesti usub, et Reiljan on süüdi selles, mis oli looduskaitseseadusega lubatud? Villu Reiljan otsib tõde nüüd Euroopa Kohtust. Foto Tallinna kodulehelt

SUURIMA REITINGUGA PRESIDENT: Kui Meri reiting tõusis 73 protsendini ja ka Ilvese populaarsus kõigub kusagil sealmaal, siis Rüütlit toetas mäletatavasti mingil hetkel kuni 86% Eesti elanikkonnast. Ometi suudeti igasugu „meediaorgiatega" Rüütli teistkordseks ametiajaks valimine väärata. Nüüd kasutatakse sama taktikat Tallinna linnavalitsuse vastu, kottides Keskerakonda mitu korda päevas, lootes nii saavutada olukord, kus segaduses rahvas valib paremjõud märtsis  tagasi. Foto Ivari Vee

Jaga |