Poliitika tellib muusika

Praeguste riigijuhtide kõnede kohta arvab Veidemann, et need on omavahel kokku lepitud ja seetõttu silutud. Ka nimetab Veidemann nõukogude ajal peetud nomenklatuuriesindajate kõnesid tühikõnedeks, mille peale mõnigi kommentaator Veidemanni artikli juures küsib: kas Ilvese ja Ansipi kõne siis pole tühikõned - neist ei muutu ega sõltu ju ka mitte midagi?

Kuid ka praegustel tühikõnedel on siiski oma mõte ja eesmärk, nimelt - juhtida rahva tähelepanu kõrvale protsessidest, kuhu meie riik on lükatud. Ei Ilvesel ega Ansipil pole paremad päevad ja neil terendab ees ajalootolmu kadumine. Kumbki ei hiilga uute ideede poolest, ja nad ei taha ega suuda - või neil ei lasta - tunnistada, et on vedanud riigi ummikusse.

Mõlema tipp-poliitiku ebademokraatlik tagasivalimine ainult süvendab ja kiirendab Eesti langust kõigi näitajate poolest nii majanduses kui ka sotsiaalias. Tühikõned ajaloo käiku ei väära, ei teinud seda nõukaajal ega tee praegu. Ühiskondlikud protsessid käivad aeglaselt. Oli küllalt neid tarku inimesi, kes 1990-ndatel hoiatasid, et Eesti ei tohiks valida lausliberaalset poliitikat - ainuüksi sel põhjusel, et meie riik on vaene ja rahvas väike ning sellest väiksestki tervelt kolmandik hädas kodakondsuse ja lojaalsusega.

Miks ma ütlen, et nii Ilves kui ka Ansip valiti ebademokraatlikult? Mõtlen siin Riigikogu valimiste puhul e-valimisi, opositsiooni kõrvaldamist jõustruktuuride abiga ja valitsusmeediat; presidendi valimise puhul aga kokkulepet valitsusparteide ja SDE vahel, mistõttu riigis on praegu ainult üksainus opositsiooniline erakond - Kesk. Tema vastu ongi asutud lausrünnakule Reformi, IRL-i ja SDE ühisjõududega. (Sõna „ühis" all pean lisaks silmas prokuratuuri Kristen Michali juhtimisel ja Siseministeeriumi Ken-Marti Vaheri juhtimisel, eriti viimase allüksust kapot.)

Kõige kujukamalt demonstreeris kolme juhtiva partei "ühistulistamist" 18. jaanuar, kui kõik kolm - Ilves (SDE), Ansip (Reform) ja Ergma (IRL) - Rahvusringhäälingusse "kodanlikke natsionaliste" ehk keskerakondlasi hukka mõistma tormasid, süüdistades neid enneolematus kuriteos - "erakirjavahetuse" saladuse rikkumises.

Kuid meie, mõtlevad ja murelikud inimesed, keda Reformi-ministrid tavatsevad nimetada proletaarseks lumpeniks - miks me peame taluma vaikides seda, kui meile etendatakse labast ja halvasti kokkumänguvat poliitspektaaklit? Olgem meie taaskord targemad, nagu oli rahvas tark Rahvarinde aegadel - ei olnud ju rahvarindelaste juhtide hulgas Ansipit, Ergmat ega Ilvest!

Kuigi meile maalitakse puust ja punaselt ette (muide, seda tehakse meie enda rahaga Rahvusringhäälingu kaudu), kuidas, mida ja mis suunas peame mõtlema, - ärgem meie rääkigem erakirjadest! Ärgem mingem labasele liimile! Kapo peadirektor Raivo Aeg ütleb Postimehes (5.03), et „Mingite asjaolude kerge moonutamisega luuakse kuvand, et 40 kaitsepolitseinikku tulid massiga ja ründasid Keskerakonna kontorit, murdsid sisse ustest ja akendest, hakkasid kõiki läbi otsima. Täiesti vale pilt. Läbi ei otsitud ka mitte Keskerakonna kontorit, vaid ainult kolm töökohta..."

No aga Aeg jätab märkimata, et Keskerakonna büroos ainult viis töökohta ongi. Samuti ei ütle ta, et ära viidi kokku seitse arvutit koos läptoppidega - ja tõepoolest, ära viidi ka see arvuti, millelt erakonna töötaja pidi täitma tähtajalise aruande, et mitte sattuda pahuksisse erakonna rahastamise seadusega. Ja ära viidi ka dubleeritud raamatupidamise arvuti.

Küsigemgi siinkohal: miks oli vaja päise päeva ajal pääseda Euroopa Liidu liikmesriigi ainsa opositsioonipartei peakontorisse? Põhjus läbiotsimiseks ei olnud ju 500 euri ega ilutulestik. Põhjus ei olnud ka „erakirjad". Nende kohta öeldakse: ajend, ettekääne. Mis see põhjus siis oli?

Samuti ei saanud enam sisse tungida ööpimeduses ja salaja - Tallinna linnavalitsuse hoones seda juba üritati, ja äparduti. Seekord oli õppust võetud!

Ja lõpuks, ärgem süüdistagem pimesi ainuüksi kapot ja prokuratuuri - nemadki tegutsevad ainult eeslaval ja on vaid käsutäitjad. See, kes tellib muusika, on ikkagi poliitika. Ja poliitikud.

URMI REINDE, peatoimetaja

Jaga |