Poliitpilt ilma naisteta on kurb

URMI REINDE,      30. märts 2005


Postimehes käib 25. veebruarist poleemika mees- ja naisküsimuses, mille sedakorda algatas vanemtoimetaja Priit Pullerits, USAs õppinud ajakirjandusekspert, Eesti mõttes edukas kolumnist, ning nagu tema artiklitest järeldub, ka eeskujulik pereisa, kelle abikaasa on tubli eesti õpetaja ühes Tartu süvaõppega koolis ja kel on kaks last.

Niisiis autorina suhtkoht eeskujulik meesvariant, kellel olekski nagu moraalne õigus anda lahterdavaid hinnanguid rumalate meeste ja tarkade naiste dilemma kohta, mis järjekordse ähvardava kõuepilvena Eesti kohale on tõusmas. Et mida vähe koolis käinud mehed kõrgharitud naistega peale hakkavad?
Pullerits on järjekindlalt seeüle sügavalt murelik, heites naistele ette hariduspüüdlusi. Kõnekad on kirjutiste pealkirjad: „Kaduv õnn" (25.02), „Tibide kurnav elu" (1.03), „Uus kogumik lahkab mehi-naisi teleekraanil" (3.03), „Poliitnaiste kibedad viljad" (4.03), „Kolmandik hääli naistele" (17.03), „Kes on Eesti sümpaatseim meespoliitik?" (19.03).

Kurvad ja õnnetud haritud naised

Kõigi nende artiklite sisu taandub mees-naisliinile, kus mehed on nagu mehed ikka, lihtsalt kenad ja kohustusteta loodusnähtused, aga vaat naised! Kohutav – naised õpivad juba 70% ulatuses ülikoolides ja väljuvad sealt, diplomid näpus, ega vaata enam ühegi eesti mehe poole, kes statistilise tõenäosusega juba põhikoolist jalga laskis. Pulleritsu meelest on tark naine kurb ja õnnetu („Kaduv õnn"), sest selleks, et mehele saada ja lapsi kasvatada, oleks ta pidanud koos potentsiaalselt sobiva isaga juba teismelisena käsikäes helge naistuleviku poole kõndima.
Teisalt naeruvääristab ta tibisid, kes meediapildis püsimiseks koorivad end hommikuti kohvipaksu ja õhtuti meega, päeviti aga jooksevad massaazhide ja stilistide vahet („Tibide kurnav elu"). Lõpuks ta siiski loodab, et „mõni suudab moodsas elus ikka mõistuse juurde jääda", mis peab vist tähendama, et normaalnaiselik on ka räsivate iluprotseduuridega mitte liialdada.
Ehk järeldus – kõrgharidus pole naisele hea ega ka tibindus pole naisele hea.

Laisad ja rumalad mehed

Õnneks astub mitu südikat naist üksmeelselt Pulleritsule vastu. Esimesena Liis Klaar (28.02), kes tituleerib end „40 aastat abielus" olevaks ja annab juba üksnes sellega naiste rumalaks jäämise kutsuvale ideoloogiale paraja nipsu. Tema arvates on tegemist meeste alaväärsuskompleksiga, mis väheneks, kui nad ka ise edasipüüdlikumad oleksid.
Kirjaveerus (3.03) võtab sõna Piia Lindmaa, kes ütleb otse, et logardid ei väärigi tarka naist ja Pulleritsu mure haritud naiste ülekülluse pärast „lähtub mugava, laisa ja rumala eesti mehe vajadustest".
Täisteadusliku artikliga (7.03) osaleb diskussioonis Tartu ülikooli sugupoolte-teadur Katre Lamesoo, kes analüüsib ühiskonda sellest aspektist, et kuna mehed ja naised on gruppidena enam-vähem võrdselt esindatud, peaksid nad ka võrdselt osalema otsustusprotsessides, ehk – naisi peaks poliitikas rohkem olema. Lamesoo jõuab just sinna, kuhu Pullerits ei taha, et naised jõuaksid – maskuliinsete väärtuste (sh võim) juurde. Teaduri sõnul hindab meie ühiskond oma praeguses arenguetapis eelkõige maskuliinseid väärtusi, ja mehi, kes neid kanda ei suuda, peetakse avalikult luuseriteks. Naistel ei jäävat muud üle kui võtta omaks samad väärtused, mida ühiskond kilbile tõstab.
Lamesoo kirjutab: „Oma sõnavõttudes rõhutabki ajakirjanik õpetajaameti ennastsalgavust, vastandades selle juhtpositsioonidel töötavatele naistele, tõstatades küsimuse, kas naised, kellel puudub soov trügida poliitikasse, on teisejärgulised või lausa alaväärtuslikumad kui Ojulandid, Pentused, Sepad ja Mikkod?" Pole vaja olla sügav analüütik, et Pulleritsu tekstidest välja lugeda halvustavat suhtumist "Ojulandidesse ja Mikkodesse".

Valitsust vaevab naiste puudus

Kuigi valijate ja erakondade lihtliikmete hulgas on naisi-mehi pooleks, jõuavad vastupidiselt Pulleritsu kartustele tippu enamikus mehed. Vaatame Riigikogu praegust koosseisu – 21 naist! Ehk viiendik.
Või lahkuv valitsus – pärast Ojulandi tagandamist vaid üks naisminister Ester Tuiksoo. Siin meenutaks hea näitena Kallase-Savisaare 2002.–2003. aasta valitsust, kus töötas viis naist ehk kolmandik ministrite koosseisust (Oviir, Tõnisson, Kivi, Ojuland ja Reps), ja selliseid puht meeste kismasid, nagu täna oleme näinud, sellest ajast küll ei mäleta. Võibolla tekkiv uus valitsus saab naistelembesem?
Julgen üldistada, et koosmeele-meeste üldisemaid hädasid oli tarkade naiste puudus, kelle sõna meeste rappaminekutele sageli tasakaalustavalt mõjunuks. Nagu kodus – ehk mis küll juhtuks eesti kodudes, kui otsustusvõim ainuüksi meeste kätte usaldataks! Seda, kuhu mehed omaenese tarkusest riigivõimu viisid, saime nüüd kõik hästi näha.
Mis on siis meie elus laiemalt viga? Viga on selles, et valitsus ja seadusloome ei arvesta inimeste tavamuresid, et poliitikud sageli ligi 50 000liste palkade otsas ei taju enam, kuidas inimesed tegelikult toime tulevad, milliste konkreetsete muredega päev päeva kõrval rinda pistavad. Otsustajad lahendavad oma arust tõsise probleemi – kingivad oma ringkonnast pärit mõnesajale naisele 17 000lise vanemapalga, et nood jõuaksid lapsepuhkusel liisinguid maksta. Mõtteviisi õigustajate perverssus reaalseid olusid silmas pidades on ilmne, sest juba palgad ise, millelt vanemapalka arvestatakse, on ebaõiglased.
Maaleht (30.09.2004) avaldas ametikoolide teemalise vestlusringi, kus Tartu Kutsehariduskeskuse direktor Andrus Kompus ütleb: „Kasvatajad räägivad, et noored kasvueas poisid kukuvad ühiselamus kokku – raha ei ole, süüa ei saa ja vaesust ei julge nad tunnistada."

Riik januneb arenemiseks ka emalikkust

Millegipärast ei kaota ma lootust, et kui naisi ja emasid oleks poliitotsustajate hulgas rohkem, oskaksid nad näha elu tema seostes ja suudaksid nii mõnedki ülekuumenenud võimuvaidlused rahulikumasse sängi suunata. Sest naised lihtsalt tunnevad rohkem pisiasju, mis kogunedes lõpuks ka suure asja pikali lükkavad. Näiteks tahaks ma ikka uskuda, et naisele on laps kauem laps kui 11 kuud, vast kuni iseseisvaks saamiseni. Pikka perspektiivi riigi arengus meie mehed aga üldse enam ei näe – ainult valimistest valimisteni ja kui seal vahepealgi veel kõigutada annaks ...!
Sama üheülbalisust meesarutlustes märkab Katri Lahesoo, kelle sõnul „jätab Pullerits rääkimata nendest madalapalgalistest naistest, kes laste ülevalpidamiseks mitut töökohta peavad; kes hoolimata vähesest prestiižist ja madalast palgast niikuinii ületunde teevad; kes pärast pingelist tööd on lastega tegelemiseks liiga väsinud; kes on üksikemadena pere ainukesed toitjad jne, jne".
Nende naiste pärast Pullerits ei muretse, ta muretseb Seppade ja Mikkode poliitikasse trügimise pärast! Kui poliitmehed ei näe, kuidas ühiskond jalgel püsib – igatahes mitte abilinnapeade kohavahetustel ega nõukogude liikmeks pressimisel –, siis peavad ju kuskilt tulema naised, kes suudavad seda näha. Hakkan tasapisi aru saama, mis on sundinud Soome ühiskonda viima sisse valimiskvoodid ja tõstma need 40 protsendini – ju põhjanaabrid ei väärtusta üksnes maskuliinsust, vaid ka pehmemaid väärtusi – kodu, perekonda ja rahu. Kõike seda, mis minu arust meie poliitretoorikas puudub. Võibolla Soome poliitikas veavad neid teemasid naised?

Rohkem tarku naisi!

Tartu Postimehes võttis sõna Heljo Pikhof pealkirja all „Ühiskond ei kuulu ainult poliitmeestele", kus ta tunnistab, et ehmatas Pulleritsu lugedes esiotsa päris ära, kui valesti on elatud. „Siis lõin käega – ega otsast alata ometi anta. Koolid on läbi tehtud, lapsedki kaela kandma kasvatatud. Ikka töö kõrvalt, nagu eesti naine juba sajandeid pidanud elama ja olema."
Pikhofilegi on vastuvõtmatu, et Pullerits manitseb naisi poliitikast suure kaarega mööda käima, „jätma sõna- ja otsustamisõiguse meestele, kellele muule. Sest – ja nüüd läheb meel tõesti härdaks – mida rohkem utsitada naisi end rakkesse panema, seda rohkem tekib juurde õnnetuid ja hüljatuid lapsi," tsiteerib ta Pulleritsu. Ja hüüatab samas: „Stopp! See inimene peab ikka tõesti silmaklappidega ringi käima, kes ei näe, kui rakkes on praegu naine meie ühiskonnas."
See-eest näevad seda meie perearstid, psühholoogid-psühhiaatrid ja küllap suitsiidiuurijad. Tuttav lastearst tunnistas hiljuti, et rohkem kui tööd haigete lastega on tal viimasel ajal tegemist nende laste emadega, kelle õlul on nii palju kohustusi, et nad vajuvad ainuüksi selle mõttekoorma all kokku. Kas nende emade lapsed ei ole õnnetud ja hüljatud?
Lõpetuseks – soovi naisi iga hinna eest poliitikast eemal hoida, nagu propageerib Postimehes Pullerits, tuleb käsitada kui vastu töötamist Eesti rahvuslikele huvidele. Võibolla on seal taga mingid globaalhuvid, võibolla peidus mingid macholikud või poliitilised erahuvid, kuid kindlasti mitte tasakaaluka ja vaimselt terve ühiskonna suundumused.
Kui noored tahavad riigist ära, kui keskealised kardavad vananemist, kui pensionärid kavandavad meeleavaldusi, kui naised neelavad massiliselt antidepressante, kui tavamehed lihtviisil varakult surevad ja kui poliitmehed keerlevad igasugust au ja häbi unustades podiseva võimukatla ümber, suutmata ometi muuta ühiskonnas midagigi helgemaks ja rõõmsamaks, siis peavad oma aruka sõna poliitikasse lisama naised. Ja see on juba sõnum valijale, vähemalt naisvalijale.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)