Patsiendi õigus

ANDRES ELLAMAA,      16. veebruar 2005


SL Õhtuleht paljastas eelmisel nädalal kuritöö – nimelt olevat üks sõrmusega keskerakondlane M. K. olnud töövõimetu ja pöördunud abi saamiseks keskerakondlasest arsti K. poole.

Viimane olevat kolmel korral (!) diagnoosinud M.K.-l ajutist mööduvat psüühikahäiret ja sundinud viimase perearsti töövõimetuslehe väljastamisele. Ja Tallinna linnavalitsust olevat sel põhjusel sedavõrd häiritud, et see pöördus omakorda tervishoiuameti poole, et hinnata , kas M. K. ikka oli haige või mitte.

Tegelikult pole asi hoopiski selles, kuhu erakonda kuulub haige või kuhu arst. Lugu on hoopis laiem. Samal ajal kui meie valitsusaparaat on lämmatamas rahva tervishoiu tuleviku seisukohast enam kui olulisi isikustatud haiguste-registreid, on meie kolm suuremat päevalehte võtnud ühisel jõul arutada ühe üksikisiku haigust ja selle raviprobleeme ning kaasanud sellesse nii M. K. tööandja – Tallinna linnavalitsuse kui ka tervishoiuameti. Kõik ongi läinud sensatsioonimaia ajakirjaniku seatud lõksu ning osutunud tegelikult seaduse rikkujaks.

Esmalt rikuti isikuandmete kaitse seadust, mille pügalad osutavad ühemõtteliselt, et M. K. terviseprobleemid ei ole avalikuks kasutamiseks.
Selle seaduse § 4 ütleb:
Eraelulised isikuandmed on:
- sotsiaalabi või sotsiaalteenuste osutamise taotlemist kirjeldavad andmed;
- isiku vaimseid või füüsilisi kannatusi kirjeldavad andmed.
Delikaatsed isikuandmed on:
- andmed terviseseisundi või puude kohta.

Ajakirjanik muidugi ei teadnud, et ükski eriarst ei saa perearsti sundida töövõimetuslehe väljastamisele. Jääb üle uskuda, et mingi häda M. K.-l ikka oli ning perearst lihtsalt täitis sotsiaalministeeriumi määrust "Perearsti tööjuhend ", mille sätted ütlevad ,et:
Perearst tagab tema nimistusse kantud isikutele üldarstiabi kättesaadavuse ning arstiabi järjepidevuse koostöös eriarstidega käesoleva määrusega ettenähtud ulatuses ja korras.

Muidugi, olles ajakirjaniku moodi rikutud fantaasiaga, võiks oletada, et kuritegelikku ringi oli haaratud ka perearst, äkki koguni keskerakondlane.

Hoopis kurvemaks läheb, et oma töötaja haiguse nimetuse – diagnoosi vastu hakkas huvi tundma ka Tallinna linnavalitsus. Tegelikult ei ole diagnoos tööandja asi. Selleks, et see nii ei oleks, ja vältimaks tööandja poolt töövõtja haigusest tulenevaid repressioone, pole praegu kehtival töövõimetuslehel lahtrit, millesse märkida viidet diagnoosile. Ikka selleks, et kaitsta haigestunud töövõtjat tööandja liigse uudishimu eest. Kes meist ikka tahaks, et meie intiimsemad mured on direktori ja raamatupidaja laual ning arutada. Ja pole see depressioon midagi erilist võrreldes põiepidamatuse, langetõve, impotensuse või AIDSiga. Ühed hädad kõik.

Heatahtlikumana võiks oletada ,et linnavalitsus oli mures oma töötaja tervise pärast ning tundis huvi, kas töötaja on ikka piisavalt tarkade arstide käes. Arstide pädevuse hindamiseks on olemas oma reeglid ja sellega tegeleb tervishoiuamet. Ometi astus ka tervishoiuamet libedale kivile – nimelt ei ole tervishoiuameti kohustuste ja õiguste loetelus ridagi sellest, et see võiks kolmandate isikute (linnavalitus? SL Õhtuleht?) avalduse või kahtluse alusel üksiku haigusjuhu probleeme arutada ja avalikkuse ees käsitleda.
Töövõimetuslehe põhjendatust võiks uurida haigekassa, muidugi silmas pidades, et juba iidseist sovetiaegadest on teada tõde, et just põhjendamatud haiguslehed on alati kõige korrektsemalt vormistatud.

Tegelikult ei olegi probleem konkreetses patsient M. K.-s ja tema arstis K., kes on juhtumisi ühes erakonnas. Kurb, et homme võib samas olukorras olla iga töötaja, kellest tööandja hõlpsalt ja odavalt lahti tahab saada.

Toimetuselt:
Tervisekaitseinspektsiooni peadirektori asetäitja Üllar Kaljumäe kandideeris 2002. aasta kohalikel valimistel Ühenduse Vabariigi Eest – Res Publica nimekirjas Tartus. Kuigi Kaljumäe tõi oma erakonnale vaid 14 häält, on ta erakonnakaaslase Marko Pomerantsi sotsiaalministriks saamise järel tõusnud tervishoiuameti peadirektoriks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)