Sõda Mesopotaamias

KAIDO JAANSON,      31. jaanuar 2007


Olen Kesknädalas kord juba kirjutanud, et pole parimat moodust ajaloolise mõtlemise omandamiseks või arendamiseks, kui vanade ajalehtede ülelugemine.

Läinud aasta eelviimasel päeval avaldas Eesti Päevaleht (EPL), vist New York Timesi vahendusel, nagu EPL-i stiil, kirjanik Tariq Ramadani (pigem tituleeriksin teda filosoofiks; asjatundjate hulgas teada-tuntud nimi, Oxfordi ülikooli õppejõud) arvamuse, et lootus Iisraeli–Palestiina kriisi lahendamiseks on üksnes Euroopa juhtidel, kuna Iisraeli ja Palestiina juhtide uus põlvkond toodab ainult vanu ideid. Jänkid kui tuleõhutajad jättis tema ja jätan ka mina praegusel hetkel päris kõrvale: see on iseprobleem.
Tänu Washingtonile on konflikt ju nüüd palju suurem – laiendatud Iraagile ja praktiliselt kogu Lähis-Idale. Jaanuaris, mõned aastad tagasi, istusid Saksamaa tollane kantsler Gerhard Schroeder ja Prantsusmaa veel praegune president Jacques Chirac kahekesi koos Elysee palees (s.o Prantsusmaa Kadriorus), oodates, mil algab bankett pühitsemaks 40 aasta möödumist Saksa–Prantsuse koostöökokkuleppe sõlmimisest ja (see pole ajalehest!) leidsid aega viites muu hulgas, et Iraagi ründamiseks pole mingit põhjust.

Demokraatia asemel globaalmõjuga kodusõda

See rünnak siiski toimus, kuid väidetud massihävirelvi ei leitud. Järgnenu käigus on USA sõjaväelased toime pannud rea, tagasihoidlikult öeldes, sigadusi, mida nad küll ise ei varja (siiski demokraatlik riik, olgu Jumal tänatud tema ajakirjanduse eest!). Järgnes sõda, mille ohvrite arv täpset arvestust pidavatel ühendriiklastel endilgi (kultuurne rahvas!) ületas verstaposti (George W. Bushi lemmikväljendeid!), mida on nimetatud traagiliseks – 3000.
Kallaletungi tagajärjeks pole lubatud demokraatia, vaid kodusõda. Selle mõjud ulatuvad Ühendriikidesse endissegi ning mujalegi. Globaliseeruva meedia (Eestigi truualamlik ajakirjandus on selle osa!) jõud ilmneb, kui juba poisikesed endale Saddami hukkamise nägemise mõjul nööri kaela panevad. Lisaks suured vaidlused maailma (Euroopa) liidrite vahel selle üle, kas Saddami hukkamine polnud liialt kiirustav, kas Saddami tulnukski üldse hukata, ja kui, siis kas just sedamoodi hukata jne.
Probleem pole ootamatu. Selle eest hoiatasid Euroopa intellektuaalid, nagu Günter Grass, Nobeli kirjanduspreemia laureaat 1999 (Suurvõimu moraalne allakäik. EPL 11.04.2003) ning Rein Raud (vähemalt üks, kes eestlaste nägu selles halleluuja-laulmise kooris püüdis päästa!) juba algul ja ammu.

Kes on see mees, kes uputab?

Teada tõde on, et suuri konflikte ehk sõdu pole maailmas alustanud väikeriigid – seda on teinud suurriigid. Olgu tegu kasvõi maailmasõdadega (Esimese või Teisega), väikeriigid on olnud üksnes objektideks ehk sihtmärgiks või lihtsalt ettekäändeks.
Asi pole selles, et Iraagis – seni veel mitte kõrbes, vaid ikka linnades peetavas sõjas – on rohkelt ohvreid. See pole uudis – kõik sõjad on verised, ka need, mis on n.ö õigustatud (kui sõjad üldse õigustatud saavad olla!). Seda on tehtud varemgi ja tehakse edaspidigi. Probleem on selles, et sõda peetakse tsivilisatsiooni kunagises hällis Mesopotaamias otsekui meelega. Või lollusest?
Pent Nurmekunna, minu õpetaja, ühevallamehe ja sõbra andmetel (kuid Jumal hoidku, mitte tema ise!) tulnud kunagi üks eesti keeletarku (neid meil jätkub!) välja teooriaga, et kohanimi Mesopotaamia ei olegi tulenenud mitte kreekakeelsest sõnast, mis tähistab jõgedevahelist ala, vaid soome-ugri või, täpsemalt, eestikeelsest väljendist „Mees uputab". Allikas olevat trükitud Berliinis; ilmselt 1920. aastail, mil seda oli seal odavam teha kui Tallinnas, Tartus või Pärnus.
Kes on see mees, kes uputab? Selle jätan igaühe enda arvata. Igaüks võib kolm korda arvata.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)