Riigikontroll ja riigimehelik Tallinn

Ometi kumab Riigikontrolli aruandest  läbi otse kitsalt ökonoomiline hoiak, nagu ei osataks näha, et iga üüripinnaga seondub inimene oma saatusega. Seepärast tegelevadki nende küsimustega komisjonid ja mitte masinaprogrammid. Tallinna   eluasemepoliitika erineb praeguse valitsuse eluasemevaldkonna arengukava 2008–2013 ideoloogiast, olles laiema sotsiaalse haardega.

 Ka tagastatud elamute elanikud kuuluvad põhiseaduse alla

Omandireformi aluste seaduse (ORAS) vastuvõtmisel 1991. a. otsustati, et ka tagastatud eluruumide üürnike eluasemeprobleemide lahendamisel tuleb järgida põhiseadust ja põhiseadusest tulenevaid põhimõtteid. Omandireformi eesmärgina näeb seadus kahe vastassuunalise huvi realiseerumist: omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamist vara tagastamise teel ja vara tagastamisel uue ülekohtu tekitamise vältimist.

Riigikohus on nende kahe ORAS §2 toodud vastassuunalise huvi põhjal järeldanud, et seadusandja on soovinud erinevate huvide tasakaalustamist ja sotsiaalse õigluse tagamist omandireformi teostamise käigus. Sätestati ka, et vara tagastamise otsustab ning seda korraldab valla- või linnavalitsus. Õiguskantsler selgitas, et seadusandja otsustas tagada üürnikele nn eluaegse elamisõiguse tagastatud elamus, samuti andis seadusandja üürnikule võimaluse taotleda uut, samaväärset eluruumi (§12 lg 4, kehtetu 29.01.1997).

 Töötajatelt võeti palka ära elamuehituseks

Tuletame meelde, et kui alustati riigi ja kooperatiivide vara rahvale eraomandiks jagamist, lähtuti tõsiasjast, et Nõukogude Liidus töötaja palk ei sisaldanud seda osa tööpanusest, mis kulutati elamuehituseks. Selle tööpanuse hindamiseks võeti kasutusele mõiste rahvakapitali obligatsioon (RKO), mis võrdsustati ühe tööaastaga ja oli ekvivalentne üheksakorruselise paneelelamu korteri üldpinna ühe ruutmeetriga, mille arvestuslik väärtus oli 300 krooni.

Kasutusele tuli ka mõiste erastamisväärtpaber (EVP), mida Eesti riik jagas siinsetele elanikele RKO-na tööstaaži alusel või õigusvastaselt võõrandatud vara hüvitamiseks. Algas EVP-de (nn kollaste kaartide) müük ja ost vabaturul.

EVP-krooni madalseis on fikseeritud 22.08.1995, kui selle hinnaks oli 10,7 senti; pikemalt püsis EVP-krooni hind 20…30 sendi piires.

 Korterierastajate varanduslikku seisu ei uuritud

Seega tänaste parimas tööeas inimeste emad ja isad, kes olid kokku töötanud 56 aastat, said tasuta 56 ruutmeetrise kõigi mugavustega korteri omanikuks. Siis ei olnud oluline, milline on eluruumi erastaja varanduslik seis. Praegu  maksab selline korter Tallinnas Lasnamäel ligi 1,5 miljonit krooni; Tartu Annelinnas 1,1 miljonit krooni. Mingeid müügipiiranguid loomulikult ei ole.

Riigikontrolli aruandes heidetakse ette, et eluruume on otsustuskorras võõrandatud ka isikutele, kelle sissetulekud olid piisavad lahendamaks ise oma probleeme eluasemeturul. Kas selline erinevate nõuete esitamine on õigustatud?

 Sundüürnikud said külmkapi, lasnamäelased –  miljonikorteri

Eluruumide erastamise seadus pani aluse elumajade tagastamisele-võõrandamisele nn õigusjärgsetele omanikele. Tallinnas on antud eraomanikele üle 2000 maja enam kui 14 tuhande korteriga, kus elas kokku ligi 25 tuhat inimest. Kõigist neist said sundüürnikud – erilise sotsiaalse staatusega isikud, kes jäeti ilma võimalusest erastada seaduslikul alusel kasutatav eluruum üldistel võrdsetel alustel teiste üürnikega.

Neile jäi võimalus oma EVP-d ära müüa ja saada  56 aasta eest, näiteks, 56 x 300 x 0,3 = 5 040 krooni ja osta külmkapp.

Seega sai selle näite puhul üürnik varade erastamisel korteri väärtusega 1 500 000 krooni, sundüürnik – külmkapi väärtusega 5 040 krooni.

Siin peitubki Eesti riigis poliitikute tekitatud ülekohus ja üürnike huvide kahjustamine. Reformi algusest saati on isamaalised valitsuskoalitsioonid eiranud tekitatud uut ülekohut, mis tulenes oma kodu EVP-dega erastamise võimalusest ilmajäämisest. Täna oleme olukorras, kus seaduste korduva muutmise tulemusena võib sundüürnik 13-aastase üürilepingu tähtaja möödumisel leida ennast tänavalt.

 Linn heastab riigi ülekohut

Linna omandis eluruumidest asuvad ligi pooled elamutes, mis ei kuulu tervikuna linnale. Nende otsustuskorras võõrandamisel vabaneb linn hajusast omandist ja, võõrandades seda sundüürnikele, heastab linn osaliseltki ülekohut, mida riik tegi neile inimestele, jättes nad ilma oma kodu erastamise võimalusest.

Seaduste järgi lasub riigil kohustus toetada omavalitsusi omandireformi läbiviimisel rahaliste vahenditega. Õiguskantsler Indrek Teder selgitab põhjalikult riigi kohustusi selles osas, sõltumata sellest, kas riigieelarve näeb ette vastavad summad või mitte. Alates 2004. aastast aga vastavalt Euroopa kohaliku omavalitsuse hartale “kohaliku omavalitsuse õigus piisavatele rahalistele vahenditele oma ülesannete täitmiseks on põhiseaduslikult tagatud”,  rõhutab õiguskantsler. Sellele vaatamata praegune valitsus Tallinna rahataotlusi ei rahulda.

Tallinna volikogu ja linnavalitsus lahendavad riigi tekitatud probleeme olukorras, kus riik oma kohustusi ei täida. Selline sotsiaalselt vastutustundlik ja riigimehelik suhtumine väärib austust. Tahaks loota, et Riigikontroll talle antud võimaluste piires juhib Riigikogu tähelepanu valitsuse tegematajätmistele nii meie põhiseadusest kui ka otseselt reformiseadustest ning Euroopa Liidu meile siduvatest õigusaktidest tulenevate kohustuste osas.

Miks riik ei ole täitnud oma kohustusi sundüürnike suhtes? Kuidas on ikkagi Riigikontrolli poolt esile seatud toimingute “mõistliku aja jooksul” sooritamise kriteeriumiga, kui mõned sundüürnikud vaevlevad juba 15 aastat uusomaniku meelevallas?

 Sundüürnikud = represseeritud isikud

Tallinna tegevus sundüürnikele tekitatud otsese majandusliku kahju heastamisel väärib tunnustamist. Kuid omandireformiga tekitatud sotsiaalsete kollisioonide õigusriigipärane lahendamine eeldab laiemat käsitlust.

Siinkohal kordan Eesti Üürnike Liidu poolt 11. juunil 2008  Riigikogu ees tõstetud nõuet, et tagastatud majade üürnikud, kes jäid ilma oma eluruumi üldistel võrdsetel alustel EVP-dega erastamise võimalusest, saaksid  kompensatsiooni tekitatud materiaalse  kahju  eest, lähtudes nende eluruumi turuhinnast. Sundüürnikele tuleb hüvitada    moraalne kahju, võrdsustades nad sotsiaaltagatiste osas represseeritud isikutega. Riigikontroll peaks juhtima tähelepanu valitsuse haldussuutmatuse ilmingutele, kaasa aidates Eesti jätkusuutlikule arengule ja pisutki taastades tuhandete sundüürnikuks tehtud inimeste usku õiglasse riiki.

 PEETER TEDRE, Tallinna eluasemekomisjoni liige, Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige

[fototekstid]

SUNDÜÜRNIKUD SÕDIVAD OMA ÕIGUSTE EEST: 11. juunil 2008 toimus Toompea lossiplatsil seni viimane pikett, kus sundüürnikud oma õigust kodule Eesti Vabariigis võimudele meelde tuletasid loosungiga "17 aastat ebaausat parlamenti".

Eesti Üürnike Liidu juhtide Helle Kalda ja Peeter Tedre järjekordne kohtumine toonase õiguskantsleri Allar Jõksiga. Kohtumine õiguskantsler Indrek Tederiga seisab veel ees.

Jaga |