Mida selle sundüürnike probleemi kohta öelda? Kodueestlased, näete mida tähendas, et me usaldasime väliseestlasi, kes tulid tagasi ja pidid aitama meil taastada endist unelmate Eesti Vabariiki. Väliseestlaste silmis olid kodueestlased nõukogude kodanikud ja Eesti Vabariiki nad ei pidanud kuuluma. Seepärast tuligi nad omanike korteritest välja tõsta ja prügimäele saata. Aga kui poleks kodueestlane omaniku korterisse läinud ja seda soojas ning korras hoidnud, siis oleks nendest majadest juba ammu varemed järel. Selle eest, et majad korras hoiti, oleks majaomanikud pidanud neis elavatele inimestele teise elamispinna muretsema. Siis oleks õiglus tagatud ja probleemi poleks tekkinud. Näha on, et Omandireformi aluste seaduse väljatöötajad olid kas kinni makstud või olid neil puudulikud õigusalased teadmised. Aga, et Riigikogu selle seaduse vastu võttis, see näitab et ka Riigikogu tollane koosseis oli kas kinni makstud või täielikult ebakompetentne. Aga süüdistada võime iseennast, sest sellise Riigikogu me valisime koos pullitegijate kuningriiklastega.

Tegelikult poleks tohtinud neile midagi tagastada. need,kes läksid Saksamaale,neile kompenseeris Saksamaa ja Laari valitsus andis veel teist korda. Ega nad neid maju tahagi,see tehakse/paljud juba teinud/ rahaks.

To ambuja: Sa oled oma sõimurahe valele aadressile lendu lasknud. Omandireformi aluste seadust ei võtnud vastu Riigikogu, vaid Ülemnõukogu ja valitsuseks tol hetkel Savisaare valitsus. Või tahad öelda, et Savisaare valitsusel ei saanud selle seadusega mingit pistmist olla? Mida sa mõtled selle all, et omanikud hoidsid maju korras. "Korras" hoidis neid niivõrd-kuivõrd majavalitsus. Mis isiklik viha sul nende väliseesltaste vastu on? Kas sa ei pea siis õigustatuks kui kuritegeliku võimu poolt vara läheb tagasi endisele omanikule? Uuri enne järgi, kui väliseestlasi sõimama hakkad. Enamuse kraamist said tagasi ikka nõukaaja üleelanud "kodueestlased" või nende järeltulijad.

Nüüd siis pannakse kodueestlased jutumärkidesse ("kodueestlased"), aga väliseestlased tuleks vist kirjutada suure algustähega. Lömitamise tipp!

to glavlit. Vabandust, kui oli mingi ebatäpsus. Tahtsin öelda, et seadus oli ette valmistatud puudulikult ja selle üks autoritest Liia Hänni veel irvitas, et need kümned tuhanded eestlased, kes võitlesid Eesti Vabariigi eest, jäid nüüd Eesti Vabariigi hammasrataste vahele. Kas selle eest nad siis võitlesid, et Eesti Vabariik nad tänavale tõstaks? Ma pole kuulnud, et teistes riikides oleks niimoodi tehtud.

Alles hiljuti ütles üks meie Suur-tark Isamaaliitlane Trivimi Velliste massimeedia ees, umbes nii, et kodu-eestlastel lasub välis-eestlaste ees tänuvõlg. Ja et otsa on saamas see aeg mil kodu- eestlased välis-eestlastelt ainult abi ja kingitusi said. Et nüüd on käes aeg kus kodu eestlased peavad mõtlema sellele kuidas tänuvõlga tasuda ja kuidas kuidas välis eestlaased võiksid kodu eestist midagi saama hakata ja kodu eestlased välis eestlastele midagigi anda saaksid...!

Tohoo pele,millal kodu-eestlased midagi saanud on? Raskel ajal lasid siit jalga,nüüd laiavad. Velliste on ikka natuke sassis omadega.

Täiest hämmastav "klassivaen" väliseestlaste vastu. Muidugi võivad nad oma teisest ühiskonnast pärit vaadetega kohati närvi ajada, kuid siin käib juba rusikatega vastu rinda prõmmimine "kes on õigem eestlane". Oma vara said ühtmoodi tagasi nii välis- kui kodueestlased. Maad- majad jms. Paraku tekitas see kõrvalproduktina ka sundüürnike probleemi. Riik on olnud stabiilselt liiga vaene, et seda probleemi mõistlikuse piires lahendada. Oleks võinud tegelikult ka hullemini minna ja sundüürlust üldse mitte tekitada. Elad sees, maksa siis ka turuhinna alusel. Kukkumine sundüürniku klassi oli küll valus, aga anti ka aastaid kestnud võimalus oma elamine paika seada. Kuna pole sundüürnik, vaid enamuse elust tavaline üürnik (st polnud ei midagi erastada ega ka rahalisi võimalusi endale elamine osta), siis mulle on see aastaid kestnud seakisa eriti arusaamatu.

To glavlit!
1. Kodueestlased ei saanud ise kuhugi korterisse minna, olid korteri komisjonid , kes eraldasid kortereid(mitte nii nagu sisseõitnud päästjad, kellel olid korterivõtmed peos) ja vahetusbürood, kes seda asja ajasid.
2. Riigi vea peab heastama riik, aga riik sellega ei tegele.
Kui omavalitsus püüab riigi tehtud kuritegu siiski heastada, siis see kvalifitseeritakse kuriteoks
3. Kellele ei ole kortereid erastamiseks antud, nendele peab riik kompenseerima.
4. Väliseestlastele kompenseeris Saksamaa ja selle järel Venemaa maksis Saksamaale kompensatsiooni nende eest välja, mida Saksamaa kompenseeris. Enamus põgenikest said kompensatsiooni.
5. Ega siis ilmaasjata ei upitatud Laari võimule, oli ta ju peaministrina inimeste küüditamises põõsa alla osaline.
6. Kus oli siis sinu korter, et erastada ei saanud? Äkki olid üürnik omas majas?

To Lemme Krimm: Erastamine ongi oma olemuselt ebaõiglane. Näiteks, "miks see raibe sai erastada korteri Tallinna kesklinnas, aga mina pean leppima kökatsiga Rummu sidejaoskonnas otsapidi vastu vangimaja"! Mina igal juhul leian, et natsionaliseerimine oli veel tunduvalt ebaõiglasem ja esmatähtis oli see ebaõiglus likvideerida. Nüüd on siis lõhkine küna. Oleks jätnud elamispinna erastamata, aga maa? Sh eramukruntide maa, suvilate maa, endised talumaad... Kui elamispinda ei erasta, siis maa erastamine oleks ju karjuv ülekohus olnud nende suhtes, kes oma maja tagasi ei saanuks! Või oled sa üldse erastamise kui sellise vastu. Oleks võinud ju elamispinna munitsipaalomandisse jätta ja elanikele jagada "õiglase üüri" eest, lajatada kõigile ühe labidaga, ka neile, kes oma elamispinna oleks turuhinna eest soovinud välja osta! Kes seda tohutut munitsipaalvaldust oleks siis haldama hakanud? Majavalitsus? Nõukaaegse inimesena on mul vägagi meeles, mida see majavalitsus endast kujutas! Asi tehti ikkagi lõppkokkuvõttes poolikult, mis ei rahuldanud kumbagi osapoolt. Majad anti küll tagasi, kuid koos sundüürnikega ja üüri piirmääradega. St vastsele endisele omanikule oli sellest küll vähe rõõmu, kuna maja vajab ka korrashoidmist. Kui üüri ei saa, pole ka millegiga korras hoida. Jälle lõhkine küna! Kuna sa oled nii kindel, et riik oleks pidanud "vea heastama" (millise vea?), siis mida oleks pidanud riik tegema? Ega elamispind puu otsas kasva. Järjelikult pakud välja, et oleks pidanud hakkama edasi vorpima ebakvaliteetseid papplasnamägesid, kuni kõik sundüürnikud ulu all? Või milles siis kompenseerima? Sularaha? No siis oleksime oma eluasemebuumi saavutanud juba 1990. aastate alguses ja hinnad oleks kah paugupealt laes ning sundüürnik ikka korterist ilma! Kogu maailma hüved ei seisne ju kuskil Koplis erastatud korterilobudikus. Kellel vähegi pea lõikas, oskas erastamisväärtpaberitega imet teha. Mina ei osanud, aga ma vähemalt ei vingu ka!
Ja mis masendavat mula sa ajad, et väliseestlastele kompenseeris mahajäänud kinnisvara SAKSAMAA. Ürita nüüd peaga mõelda, mille kuradi pärast peaks Austraalias elavale väliseestlasele vara kompenseerima Saksamaa.

glavlit,Sina vasta,miks need "lugupeetud" väliseestlased raskel ajal plagama panid? Sest see oil rikas eliit,kes enne pani jooksu,kui et oleks hakanud võitlema oma riigi eest. Ja nüüd,kui iseseisvus käes,kohe varanduse kallale nagu kaarnakari,teised mingu kuuse alla.

1. Mitte ükski postsovetlik riik ei tagastanud maju, vaid kompenseeris endistele omanikele. Kes seal majades elasid, need jäidki sinna elama.
Kõik mäed erastasid ühesuguselt oma korterid 300 kr m2, ( ka mitte eestlased said omanikeks)Need kes erastada ei saanud, jäidki üürnikeks, mitte riigi üürnikeks vaid omanike üürnikeks, nendelt võeti õigus oma kodule PÕHISEADUST rikkudes ja nende ainuke õigus oli üüri maksta.
Kes ei suutnud seda maksta, see peksti põõsa alla.
Soovitan glavlitil LÄBI LUGEDA OMANDIREFORMI SEADUS ja ära plõksi siin, see näitab ainult sinu lollust.
2. Venemaa maksis Saksamaale kompensatsiooni siiajäänud vara eest- need andmed on arhiivi dokumentides. Kahjuks ei ole mul praegu summat meeles, aga RAPORTIS on see kõik kirjas. Loe ja mõtle.

Tallinnas jäeti erastamata 484 elamut. Seda tehti Tallinna Linnavolikogu 5.mai 1994.a. otsuse nr.62 lisaga. Linnavolinik Liilia Möldri sõnul on erastamisele mittekuuluvate hoonete elanikel õigus osaleda vabade elamispindade erastamiseks korraldatavail enampakkumistel! (vt. Eesti Sõnumileht 11.05.1994 ja Õhtuleht 18.08.1995). Vot nii täideti Eestis Põhiseaduse võrdõiguslikkuse printsiipi!
Huvitav, milline on nüüd nende majade staatus?
Väljastatud EVP-l puudus rahaline kate ehk kattevara. Ühe ja sama hulga EVP-de eest sai erastada erineva turuväärtusega elamispindu, maad ja ettevõtteid.
Sellise osakute ideega soositi üht kitsast elanikegruppi, neid kel nõukogude ajal oli võimalus saada riigilt tasuta korter. Ja eelkõige polnud need eestlased, vaid mujalt tulnud pagulased.
Ja kuhu kadusid Punaarmeest maha jäänud korterid?
Tallinna Linnavolikogu esimees oli tollal Tiit Vähi ja linnapea Jaak Tamm.
tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=14860

paber.ekspress.ee/viewdoc/0E5D2A04F2AECC77C2256D64005A5D21
Hüvitusfondi ajalugu on kriminaalasjadest kirju nagu rosinasai.
Sundüürnikele korterite ehitamiseks mõeldud Hüvitusfondi rahaga (summad märksa suuremad kui SEC-i süüdistuses) kaeti börsisullerdaja Ühispanga hiigelkahjud.
vaher.blogspot.com/2005/11/meedia-silmakirjalik-hukkamist.html

Omandireformi raport
www.kodueest.ee/cms/foorum/read/1570

ORAS
wlex.lc.ee/list/ORAS.htm
§ 2. Omandireformi eesmärk
2) Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.
§ 12.1. Üürilepingu kehtivus tagastatud elamus
(5)Üürniku väljatõstmisel käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 2, 3 ja 4 sätestatud alustel peab kohalik omavalitsusüksus andma üürniku kasutusse eluruumi, mis asub samas asulas, ei ole vähem heakorrastatud varem kasutatud eluruumist ja elamispinna suurus ning ruumide arv vastab sotsiaalselt põhjendatud normile. Kohalik omavalitsusüksus kasutab seejuures eluruumide erastamise seaduses (RT I 1993, 23, 411; 1995, 44, 671; 57, 979; 1996, 2, 28) ja erastamisest laekuva raha kasutamise seaduses (RT I 1996, 26, 529) sätestatud.

www.postimees.ee/310108/esileht/siseuudised/tallinn/309258.php
Komisjonile esitati andmed 21 pikaajalise hooldusremondiobjekti, 231 eluruumi tööandja eluruumiks tunnistamise juhu ning 61 lõpule viidud ja 14 senini pooleli oleva taastamislepingu kohta. Eluruumi asustamisõigust müüdi aastail 1990-1997 vähemalt 3000 juhul. Pikaajalisse hooldusrenti antud hoonetest pole valdav osa linna omandusest väljunud, samas on neilt saadav renditulu väike ning võimalusel tuleks rendilepingud üle vaadata. Üksikute objektide võõrandamine toimus Tallinna linnavolikogu, mitte aga Kesklinna valitsuse otsusega. Märksa huvitavamad lood toimusid tööandja eluruumidega. Näiteks soosis saatus Levicomi usinaid töömehi Toomas Hendrik Ilvest, Eerik-Niiles Krossi ja Tõnis Paltsu, kes väsitavast päevatööst toibumiseks said enda käsutusse avarad korterid Toompeal. Kas tõesti oli siin mängus Keskerakonna käsi? Uhked elamised omandasid sel teel ka Jaan Manitski, Linnar Viik, Urmas Arumäe jmt, keda Keskerakonnaga seostada oleks kohatu. Luksuskorterid hankisid tööandja eluruumide erastamise teel veel AS Mesileib virgad töötajad Rosimannused, endine sportlane ja praegune ärimees Even Tudeberg, teravapilguline pealtnägija Vahur Kersna. Nii polegi põhjust imestada, miks tööandja eluruumide erastamist uurib keskerakondliku linnavalitsuse komisjon, mitte aga erapooletu ja kallutamatu KAPO. Liialt paljudest kunagistest tööandja eluruumis virelnud "lihttöölistest" on saanud presidendid, luurekoordinaatorid, miljonärid, vallavanemad, telestaarid ja muud VIP-id. Massiline eluruumi asustamisõiguse müümine aastatel 1990-1997 põhines küll linnavolikogu otsusel, ent nende korterite arvel oleks saanud lahendada sundüürnike probleemi. Nagu näha, on valdava osa korteritehingute taga linnavolikogu kui kollektiivse omavalitsusorgani otsus, mis taas kord kummutab väited Keskerakonna juhtpositsioonist korteritehingute korraldamisel. Ei kuulunud toona ega kuulu nüüd Keskerakonda Jüri Ott, kelle allkirjad kinnitavat suurt osa korterilepingutest. Teenimatult on jäänud varju Hannes Kulbach, kes ei kuulunud linnaosavanemana tegutsemise ajal ühtegi erakonda. Kui eraldada enam kui 3000 sõlmitud lepingust need 15, millele kirjutas alla Elmar Sepp, siis selgub, et tema viis omavalitsusorgani järjepidevusest lähtudes ellu eelkäijate alustatut. Kohtus mõisteti korteritehingute juhtfiguuriks tehtud Sepp kõigis süüdistustes õigeks.

Kui Eesti iseseisvus, tuli ette võtta rida majandusreforme, mis pidid baseeruma Lääne demokraatia printsiipidel ja olema kooskõlas Eesti Vabariigi seaduste koguga.
Nagu nüüd on selgunud, oli omandireformi sisuline eesmärk poliitiliste otsuste alusel õigusjärgseteks omanikeks tunnistatud isikutele kompenseerida väidetavaid anneksioonikahjusid siinsete eestlaste vahendite arvel, et vältida mistahes nõudmisi Venemaa ja tema tollaste liitlaste USA, Prantsusmaa ja Inglismaa vastu.
Paistab, et okupatsiooni juriidiliselt siiski ei olnud ja seega pole võimalik ka Venemaale ja ta liitlastele mingeid nõudmisi esitadagi.
President Meri allkirjastas aastal 1994 mitte okupatsioonivägede, vaid võõrvägede väljaviimise lepingu. Okupatsiooniväed viidi näiteks välja Austriast ja Saksamaalt. Ja kuna tegemist polnud okupantidega, siis said ka punaveteranid erinevalt paljudest põliseestlastest elamispinna ja maa erastada.
Ka Nürnbergi tribunali dokumentidest selgub, et Eesti kuulumine NLiidu koosseisu oli õiguspärane, pealegi allkirjastas Eesti aastal 1991 tagantjärgi Helsinki 1975 lõppakti, millega sisuliselt tunnustati ka Teherani, Jalta, Potsdami ja Pariisi konverentside otsuseid.

nommevalitsus.org/?p=125
Koonderakonna esimees Tiit Vähi ütles "Eesti Sõnumitele", et erakond ei saa nõustuda 26.juulil Moskvas sõlmitud lepingutega mitmel põhjusel. "Kõigepealt ei välista need, et Vene vägesid siin augusti jooksul laiali (erru ja reservi) ei saadeta. Teiseks saab Paldiski ja Skrunda vahele teatud võrdusjoone tõmmata. Kolmandaks annab sõjaväepensionäre puudutava lepingu 8.punkt Vene sõjaväepensionäridele korterite erastamisel rohkem õigusi, kui on eestlastel, sest lubab arvestada N.armees ja sellega võrdsustatud ametites teenimise ja töötamise aega.

Ah siis selleks kutsus Jeltsin Meri teise tuppa,et olla veel midagi arutada,enne kui lepig allkirjastatakse.

Kogu erastamise ja sellega kaasneva ebaseaduslikkuse tekitamise eest (võrdse kohtlemise prinsiibi rikkumine) on vastutavad peaminister M.Laar, reformiminister L.Hänni, justiitsministrid K. Kama ja U.Arumäe, kes institutsiooniliselt kinnitasid korra, et omandireformi viib läbi ainuisikuliselt omavalitsus, kusjuures õiguskantslerilt ja Riigikontrollilt võeti õigus kontrollida omavalitsuste tegevust ja omandireformi vastavust Põhiseadusele. Omavalitsuste tegevust kontrollis sisekontroll, mis allus omavalitsuse juhile!
Kuritegelikule teele suunas omandireformi Eluruumide erastamise seadus, mis võeti Riigikogus vastu 6.mail 1993.a. ja mille poolt hääletasid 22 “isamaalast”, 7 mõõdukat, 6 ERSP-last jt. Keskfraktsioonist hääletas seaduse vastuvõtmise poolt vaid Ignar Fjuk.
Uusomanike ja pärijate ringi hakati 1992 aastal laiendama. Võeti vastu 30 seaduseparandust. Ilmavalgust nägid " Mati Pätsi parandus", "Betlemma tädi parandus" jne.
Julmima neist, nn Pärtelpoja paranduse, “…mis oleks tagastatud majade üürnikud praktiliselt põgenikelaagrisse või endistesse Nõukogude sõjaväekasarmutesse saatnud”, otsustas Riigikogu uus koosseis 27. juunil 1995 tühistada.
Riigikogu, võttes 13. märtsil 1996. a vastu seaduse “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kait­­se konventsiooni ja selle lisa­proto­kollide ratifitseerimisest”, tegi reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eestis omandireformi seadustele!
Sellega seadustati Ees­tis euroopalike inimõiguste ja põhivabaduste rikkumine oman­­direformi läbiviimisel.
Vastav kaebus on edastatud Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

15 aasta jooksul on kohalikud omavalitsused jõuetuna üritanud lahendada tuhandete sundüürnike põhjendatud nõuet uuele elamispinnale, mida võimaldavad nii omandireformiseadus (1991), erastamise seadus (1993) kui ka elamuseadus (199…). Kuid seaduste täitmiseks pole riigikogu kohalikele omavalitsustele seni raha eraldanud. Peab kahjuks ütlema, et kohalikud omavalitsused pole täie otsustavusega seda raha riigilt ka nõudnud. Viimati näiteks eraldas Mart Siimanni valitsus 1998. aastal 1999. riigieelarvesse 130 miljonit krooni munitsipaalelamute ehituse käivitamiseks. 1999. aastal võimule tulnud Mõõdukate, Isamaaliidu ja Reformierakonna koalitsioon aga kõrvaldas selle raha lisaeelarvega, kuigi see on vastuolus seadusest tulenevate nõuetega. Väiksemad omavalitsused, kus probleem ei olnud suur seoses sundüürnike väikese arvu ja madalate kinnisvarahindade tõttu, on probleemid enamvähem lahendanud. Suuri investeeringuid nõudvaid lahendusi ootavad aga linnad: esmajoones Tallinn ja Pärnu, aga ka Kuressaare, Võru, Viljandi, Elva jt.

www.kodueest.ee/cms/eesti/info/meedia
Arvo Kuddo artikkel " Omandireformi okkaline rada"
Hüvitusfondi rahade haihtumisest.