Regionaalpoliitika Keskerakonna programmis

JÜRI VÕIGEMAST,      06. juuli 2005


Keskerakond kirjutab oma kolmandat programmi. Senine, 1997. aastal vastu võetud programm on ajaproovile hästi vastu pidanud. Programmitoimkonna ühe osalisena on mul olnud võimalus ja heameel seda palju kordi tõdeda.

Kindlasti näitab see, et erakonna programmi põhiseisukohad toetuvad selgele ja kindlale alusele. Kuid küllap on üheks põhjuseks seegi, et Keskerakond on suutnud, vaatamata kiiretele muudatustele ühiskonnas, oma põhiväärtuste selgest joonest järjekindlalt kinni pidada ning neid igapäevapoliitikas esitada ning kaitsta.
Kahtlemata nõuavad aja kulg, muudatused ühiskonnas ja konkreetsed sündmused ühe või teise joone enamat rõhutamist või esiletoomist, kuid tervikut vaadates on just programmis kajastatud põhiväärtused need, mis määravad erakonna kaalu poliitilisel maastikul. Nimetaks siinkohal mõned neist: ühiskonna stabiilse ja tasakaalustatud arengu tagamine, majandus- ja sotsiaalpoliitika tasakaalustatus, ühiskonna eri gruppide huvide tasakaalustatud arvestamine, rahva osalus, rahva valikute tunnistamine ja demokraatlikud otsustusmehhanismid, sotsiaalse ebavõrdsuse leevendamine, ühiskonna varandusliku diferentseerumise vähendamine, rahvusliku rikkuse tasakaalustatum jaotumine, haridusvõimaluste võrdsuse põhimõte, rahva üldise kindlustunde suurendamine homse päeva ees, sotsiaalse kaitse süsteemi tugevdamine jne.
Keskerakonna III programmi regionaalarengu osa tugineb eelpool nimetatud väärtustele. Programmitoimkonna regionaalpoliitika töörühm on seisukohal, et väikeriigil ei tohi olla ääremaid. Oleme programmis selgelt esile toonud eesmärgi, milleks on Eesti regionaalselt ja sotsiaalselt terviklik ning tasakaalustatud areng.

Kas midagi saab veel muuta?
Küllap on paljud Keskerakonna liikmed ja mitte ainult erakonna liikmed, vaid ka teised inimesed endalt küsinud, et kas Eesti areng peabki olema nii ebaühtlane, nagu praegu on välja kujunenud. Ühelt poolt hoogsalt kerkivad uued ettevõtted ja elamurajoonid, teisalt töötus, tühjenevad külad, mahajäetud tootmishooned ja väikekoolide sulgemine. Noorte lahkumine kodukandist. Järjest koomale tõmbuv bussiliiklus. Kas nii peabki olema ja jätkuma, kas see ongi meie riigi soov, kas teisiti pole võimalik, kas midagi saaks veel muuta?
Lehest loeme ja raadiost kuuleme, et inimeste keskmised sissetulekud erinevad maakonniti vähemalt poolteist korda, valdade ja linnade lõikes on lõhed veelgi suuremad. Paiguti on tööta veerand tööealistest. Paraku teame ka seda, et aastatega pole erinevused piirkondade vahel mitte vähenenud, vaid näidanud järjest suurenemise tendentsi.
Aastaid on räägitud, et Eestis ei ole regionaalpoliitikat. Tegelikult päris nii ei saa väita. Valitsused on alates 1994. aastast vastu võtnud mitmeid regionaalpoliitikat puudutavaid alusdokumente ja käivitanud programme, kuid senise regionaalpoliitika kümne aasta tulemuste analüüs on näidanud, et nende poliitikate raames rakendatud programmid ja ressursid ei ole Eesti konkreetseid olusid silmas pidades olnud piisavad, et negatiivsete tendentside jätkumist pidurdada või väärata. Ehk teisiti öeldes, tegelikud olud on olnud tunduvalt karmimad kui selle leevendamiseks ette võetud sammud ja selleks kasutatud rahalised vahendid.

Erakondade võimalikud valikud
Millised on erakondade (mitte ainult Keskerakonna, vaid ka teiste erakondade) valikud selles situatsioonis või kas valikuid üldse on? Kindlasti on. Olulisena tuleks märkida, et Keskerakonna programm toob välja riigi rolli ja vastutuse regionaalpoliitiliste arengute osas: ebavõrdsuse vähendamine piirkondade vahel ja võrdsete võimaluste tagamine majanduse arenguks. (Oleks ka teine võimalus – distantseeruda vastutusest ning silmad probleemide ees kinni pigistada. Iseenesestmõistetavalt ei ole see Keskerakonna tee.)
Teiseks on välja toodud toetuse vajadus samaväärse tehnilise infrastruktuuri (teed, ühistransport, side, arvutivõrgud) ning hariduse (sh täiend- ja ümberõppe süsteem) kui arengueelduste loomisel oluliste komponentide arendamiseks. Sõltub ju infrastruktuurist ligipääs kaugematele piirkondadele või võimalused tööjõu liikumiseks, kiire ja tõrgeteta kontaktivõimalus partneritega. Rääkimata peaaegu alalisest vajadusest kiirelt muutuvates tingimustes vastavalt vajadustele teadmisi ja oskusi täiendada.
Kolmandaks tuleks tähelepanu pöörata sellele, et erinevate ministeeriumide poliitikad ja kohalikud huvid vajavad tasakaalustamist ning koordineeritud elluviimist. Seda on võimalik kõige tulemuslikumalt teha maakondlikul juhtimistasandil, eeldades, et selleks töötatakse välja piirkondlikud arengustrateegiad, kus leiaksid konkreetsemalt kajastamist piirkondlikud vajadused ja kohapealsed eripärad.
Regionaalpoliitika senises praktikas on paraku just maakondliku juhtimistasandi kui ühe võimaliku arengumootori potentsiaali ja võimalusi alahinnatud. See ebakõla tuleks parandada ning tuua regionaalpoliitiliste otsuste langetamine reaalselt sellele tasandile, kus oluline üksikjuhtum liialt üldise varju või lihtsalt märkamata ei jääks.
Samuti on programmi regionaalpoliitika osas jätkuvalt rõhutatud keskmiste ja väikeettevõtete arendamise olulisust tööhõive tagamisel. See teema ei kaota aktuaalsust ka edaspidi.
Senine kogemus on näidanud, et ettevõtlusinkubaatorid on osutunud tõhusaks vormiks ettevõtluse toetamisel nende alustamise perioodil. Asutades inkubaatorid maakonnakeskustesse, saab ühtlasi suuremat tähelepanu osutada kohalikele eeldustele ja eripäradele äriplaanide kavandamisel ja realiseerimisel.

Eestis Euroopa Liidu programme ei mõisteta
Rahvusvahelise mõõtme käsitlemisel on programmis vaadeldud kaht aspekti: Euroopa Liidu regionaalprogrammid ja piiriülene koostöö. Väljendaksin siinkohal kahtlust, kas Eestis on ikka päris täpselt aru saadud, miks Euroopa Liidus pööratakse nii palju tähelepanu erinevate piirkondade konkurentsivõime ja elamisväärsuse ühtlustamisele (järeleaitamisele) suunatud programmidele. Hea oleks, kui ka siin neid põhjusi võimalikult ruttu taibataks ning sellest lähtuvalt tegutsetaks.
Regionaalpoliitika teemat käsitledes ei saa üle ega ümber solidaarsuse mõistest. Objektiivselt on paratamatu, et laial territooriumil asub mingi osa elukohtadest, ettevõtlusest, rahalisest potentsiaalist, liikumisvõimalustest jne, seega ka arengueeldustest soodsamas positsioonis kui mõni teine osa. Paratamatult kerkib küsimus, kas selles olukorras tuleb objektiivselt ebasoodsamas olukorras tegutsevatele inimestele appi minna. Euroopa Liidu poliitika on sellele vastanud, et tuleb minna. Vastused samadele küsimustele tuleb anda ka Eestis.

Ainus imerohi on koostöö
Küllap on regionaalpoliitikahuviline leidnud seda valdkonda puudutavaid punkte ka programmi mitmetest teistest peatükkidest. Tõepoolest, paljud programmi osad sisaldavad regionaalpoliitiliselt väga olulisi aspekte. Olgu see siis majanduse, maaelu, hariduse, transpordi, sotsiaalse turvalisuse või tervishoiu valdkond. See omakorda tingib vajaduse veel kord rõhutada eelpool toodud mõtet, et regionaalpoliitika tulemuslikuks elluviimiseks vajame ministeeriumide, maakondade ja kohalike omavalitsuste, aga ka era- ja mittetulundussektori programmilist, omavahel kooskõlastatud ja koordineeritud tegevust, et regionaalpoliitikas arvestatavat tulemust saavutada. Muud imerohtu selleks pole.
Paraku ei võimalda artikli maht kõiki programmi erinevate peatükkide regionaalpoliitikat puudutavaid märksõnu käsitleda ning seetõttu on siinkohal piirdutud vaid otseselt regionaalpoliitika peatükis toodud märksõnadega. Küllap on lugejatel hulganisti arvamusi ning kaalutlusi, et üht või teist mõtet programmis täpsustada, midagi olulist lisada või täiendada, programmi paremaks teha. Selleks palun regionaalpoliitikat käsitlevad mõtted, mis on programmi lugedes tekkinud, saata e-mailil jyri.voigemast ät mail.ee.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)