Enam kui anekdoot

VETERAN: Eelmisel korral rääkisime meie riigi välisvaenlastest. Venelased meid sõjaga vallutama enam ei tule; seda ütles ka üks nende juhtivpoliitik. Sest nemad ostvat meid ära. Meil ollakse aldis müüma maju, maad ja metsa.

Praegu tahan sinuga vahetada mõtteid hoopis sisevaenlasest, sest seegi määrab Eesti saatuse, sinu ja minu oma samuti. Kui varem võis veel kahelda, siis praegu on täiesti selge, et meil on sisevaenlane ametlikult olemas.

NOOR: On kah või?

VETERAN: Need oleme meie sinuga.

NOOR: Nalja teed või!? Meie pole kellegi vaenlased!

VETERAN: Nii arvad sina, aga kuna meie oleme keskerakondlased, kelle juhiks on hr Savisaar, kes presidendi poolt on vaenlaseks märgistatud, et temaga mitte koostööd teha ja tema panust meie uhkesse Laulvasse Revolutsiooni mitte tunnustada, siis laieneb põlgus ka meile. Uskumatu, aga tõsi, et hr Savisaarele olid isegi nuhid taha pandud! Nii on lood meie silmapaistva Laulva Revolutsiooni eestvedajaga. „Tuli kaugelt võõras mees, olemegi supi sees!"

NOOR: Ma olen märganud, et Laulva Revolutsiooni „õiged võitjad" ilmusid lahedale alles peale kriitilisi sündmusi. Seda võis näha ka viimasest sellekohasest filmist.

VETERAN: Minu vanaema ajal oli olukord veelgi dramaatilisem. Osa vabadusvõitlejaid pisteti isegi pokri. Nii juhtus ka Artur Sirguga, kes oli Eesti sõjakooli lõpetanu ja Vabadussõjas Tallinna kooliõpilaste pataljonis teeninud. Vanglast põgenes Sirk välismaale, kus hukkus. Olla kolmanda korruse aknast alla kukkunud. Juhuslikult muidugi.

„Kui me ise oma inimesi ei hoia, siis aitame vaenlasi," ütles toona minu vanaema. Olgu muld talle kerge!

H. KUKK, Tartu

Jaga |