Saamata jäänud töötasu – kas tõesti virtuaalne palk?

Alles hiljuti lugesin lehest, et vastavalt Emori küsitlusuuringutele tunneb 2/3 küsitletuist ennast rahaliselt hästi ja usub, et ka aasta pärast läheb sama hästi või veel paremini, ning ainult veerand küsitletuist kardab majandusliku olukorra halvenemist, sealjuures on viimased põhiliselt pensionärid, muu rahvuse esindajad või madalapalgalised.

Virtuaalne palk

Mina nimetatute hulka ei kuulu, olen keskeas ja olen ikka ennast lugenud keskmise töötasuga palgasaajaks, müües oma tööjõudu ja saades vastu raha – väljateenitud töötasu. Kuid viimasel ajal olen sattunud kehva seisu. Nimelt ei ole ma oma väljateenitud töötasu alates 2006. aasta lõpust kuni märtsini 2007. aastal praeguse momendini näinudki. Põhjus on selles, et firma, kus ma töötasin, ei olnud järsku maksevõimeline, andis ainult lubadusi, et varsti olukord paraneb ja saan oma raha kätte. Ootasin ikka oma paar kuud, kuid raha ei makstud. Juhuslikult sain teada, et oodata polegi enam midagi. Firma oli kantud sundlõpetatavate ettevõtete nimekirja, sel oli 5 miljoni ulatuses riigimaksevõlgu ja pidi minema sundkorras likvideerimisele. Seega andsin oma nõude, mis oli 40 000 krooni ringis, töövaidluskomisjoni lahendada. 

Tööandja istungile ei ilmunud, aga komisjon tegi minu jaoks positiivse otsuse, pannes kirja, et kahe kuu saamata jäänud palk on viivitamatuks täitmiseks ja ülejäänud summa saan nõuda pärast otsuse jõustumist. Minu rõõmu kahandas komisjoniliikmete suust lipsanud lause, et saamata jäänud töötasunõuded on enamjaolt virtuaalsed, s.t näivad, aga mitte reaalsed. Läksin siiski lootusrikkalt kohtutäituri juurde ja andsin avalduse sissenõudeks. Ootasin neli kuud, pärast seda läksin asja uurima. Kohtutäitur ütles, et täita pole midagi, kuna pangaarve on tühi, varasid pole ja tööandja välja ei ilmu. Ta soovitas algatada kohe pankrotimenetlus tööandja vastu, sest sundlõpetamisel olev ettevõte võidakse ju likvideerida, siis pole enam kelleltki oma raha nõuda.

Käes olid juba 2007. aasta viimased kuud. Pärast nõupidamist teiste töötajatega, kes ka oma rahast ilma olid jäänud, otsustasime leida juristi, kes asja kohtusse edasi viiks. Jurist leiduski, ta koondas nõuded ja esitas pankrotiavalduse kohtusse. Sealjuures oli vaja tasuda nii riigilõiv kui ka ajutise halduri kautsjon, samuti juriidilised teenused.

Looklev kohturada

Eesmärk pühitseb abinõu – antud juhul sai raha laenatud. Asja käigus sain teada, et pankrotimenetlus kohtus on aeganõudev tegevus, sest kogu tegevus toimub kohtumääruste või -otsuste alusel eraldi kohtuistungite kaupa (pankrotimenetluse algatamise otsustamine, ajutise halduri määramine ja tema töötasu otsustamine) ja alles siis toimub pankroti väljakuulutamine. Nii oli jälle möödunud kuus pikka kuud ning käes 2008. aasta aprill. Oli peetud ka võlausaldajate esimene üldkoosolek, teatatud töötajate pangarekvisiidid ja lubatud oli raha läbi Töötukassa maikuu jooksul kätte saada. Tegin juba puhkuseplaane, arvestades ka saadaoleva summaga, sest minu jaoks oli tegemist ikka parajas suurusjärgus summaga. Aga mida ei tulnudki, see oli raha. Nüüd on alanud augusti teine dekaad, suvi on lõppemas, aga rahasummast ei ole veel midagi teada. Kõik tehtud plaanid on nurjunud, ma pole õieti puhanud ja peas on sundmõtted.

Järelepärimisele sain vastuseks, et seoses väljakuulutatud pankrotiga oli esitatud hulga uusi nõudeid, aga Töötukassale esitatavaid dokumente ei saadud kuidagi korda, raha aga pidi väljastatama vaid ühises nimekirjas.

Tahtmatult sain kinnitust, et sellised töötasunõuded ongi täitmise seisukohalt virtuaalsed.

Tööandja eelised

Aga miks see on nii? Mina ju müüsin oma tööjõudu ausalt töölepingu kohaselt, ainult tööandja ei täitnud oma kohustusi ei minu ega riigi ees. Teatavasti on töötaja töösuhtes nõrgem pool, aga kus on siis sellekohane kaitse?

Ja kui veel mõtlen sellele, et tööandja pole kaotanud rahaliselt midagi, vaid on loonud jällegi uue firma, kasutades samu skeeme, jäädes uuesti töötajatele võlgu, siis leian, et on loodud põhjendamatud eelised tööandjale töötaja ja riigi arvel.

Ja kui siis ükskord see raha ka tuleb, siis kordades suurenenud inflatsiooniindeksit arvestades on selge, et sellise hilinemisega saadud rahasummalt on inflatsioon juba oma töö teinud ja ostujõudu tugevasti vähendanud.

Kust ja kuidas leida rohtu sellise virtuaalsuse vastu?

Jaga |