Perestroika

KAIDO JAANSON,      25. aprill 2007


Seni olen Kesknädalas publitseerinud oma meenutusi mõningatest muljetjätnud isiksustest. Nüüd jäädvustaksin mõned faktid toimunust, kusjuures mõistagi ei saa mööda ka inimestest ega isiksustest. Nende tõsilugudega ei tahaks kuidagi sekkuda Eestis ja selle ajakirjanduses kulgevasse memuaaride ja nendele lisatavate kommentaaride sõtta.


Perestroika algas minu jaoks mõned nädalad pärast Mihhail Suslovi surma 25. jaanuaril 1981. Tema oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee poliitbüroo liige, kelle haldus- või juhtimisalasse kuulus ideoloogia. See juhtus üksjagu ennem, kui igavestele jahimaadele siirdus Leonid Brezhnev.
Juhin nooremate lugejate ja juba tollal poliitika vastu vähem huvi tundnute tähelepanu asjaolule, et nood kaks juhtisid N. Liitu vähemalt Väikesest Oktoobrirevolutsioonist (oktoobrist 1964, kui Nikita Hrushtshov maha võeti – mis toimunudki Suslovi ettekande alusel ja järgi – ning nikitalik „sula" lõppes) kuni Iljitsh II surmani.

Gorba etteaste

Minu jaoks algas perestroika (eesti keeles pandi sellele nimeks „uutmine") aga nii, et Anno Domini 1981 otsustasin enda Moskvas viibimist ära kasutada selleks, et tänada tollast Moskva Riikliku Ülikooli professorit Aleksandr Sergejevitsh Kani, praegust Uppsala Ülikooli emeriitprofessorit, teema eest, mille ta mulle kandidaadidissertatsiooniks oli välja pakkunud ja mis, muide, juhatas mind Aleksander Kesküla jälgedele.
Viisin professorile pudeli „Vana Tallinnat", mille ta kohe kuhugi tahapoole toimetas – too märjuke oli impeeriumi pealinnas kõrgesti hinnas –, ja me hakkasime mekkima konjakit; kas just armeenia oma, seda ei mäleta, ja see polegi tähtis.
Loomulikult ei saanud me mööda värsketest uudistest, mille hulgas oli tähtsaim muidugi Suslovi surm. Kan mainis, et temal oleva info kohaselt surnud Suslov pärast kokkupõrget Brezhneviga, tüliõunaks ülikangelase järglase isik. Suslovi kandidaat olla olnud Mihhail Sergejevitsh Gorbatshov, aga kes oli Brezhnevi lemmiklaps, seda Kan ei teadnud.
Gorbatshovi nimi sööbis mällu. Ta oli mulle siis täiesti tundmatu kuju, kellele polnud osanud tähelepanu pöörata, aga ei saa ka öelda, et oleksin tollal N. Liidus tipp-personaalnihkeid eriti tähelepanelikult jälginud. Pärast seda küll, keskendudes loomulikult Gorbatshovile ja tema karjäärile sel ajal, kui üksteise järel asusid manalateele Nõukogude gerontokraatia esindajad.
Kuni lõpuks teostus see, mida oli prognoosinud tulevane Uppsala ülikooli nüüdisaja, Põhjamaade ja Venemaa ajaloo emeriitprofessor, kui päris täpne olla. Talvel 1984 sai Gorbatshovist peasekretäri asetäitja, mis minu jaoks vihjas juba sellele, et Kani jutus oli midagi õiget olnud.

Semlakid

Vaated ja aated Gorbatshovi ja Suslovit, üht vanameelseimat N. Liidu juhtkonnas, ühendada ja lähendada ei saanud. Ma pole olnud sovetoloog, kuid selle ühiskonna liikmena olen selle teadusharu vastu küll alati vähemalt amatöörlikku huvi tundnud. Ainuvõimalik seletus oli, et nad olid semlakid, ühekandimehed, mõlemad pärit Stavropoli kraist. Seletus, mis kindlasti kirjas mõnegi sovetoloogi oopuses.
Millalgi 1984. suvel rekonstrueeritud Valge Maja ja Kremli vahelist "kuuma liini". Selle kohta lugesin järgmisel aastal Soome "Kuvalehtist", et nüüd saavat edasi anda terveid tekstilehekülgi. Tollal oli see minu jaoks täielik müsteerium; alles järgmisel kümnendil hakkasin aru saama, et jutt oli faksist. Samas artiklis tehti juttu ka sellest, et ühtaegu muutunud Nõukogude diplomaatide käitumine suhtlemisel ameeriklastest kolleegidega. Kui varem olid nende pingutused olnud keskendatud üksnes sellele, kuidas "Ei!" ütelda, siis äkki muutunud nad nüüd koostööaltideks, püüdes käsitletavatele probleemidele lahendust leida.
Ligikaudu samal ajal – pole võimatu, et ka natuke (aga mitte kuigi palju) hiljem – lugesin, et 1984. aastal, seega Gorba ase-peasekretäriks olles, ostnud Moskva välismaalt paberitööstuse sisseseadeid. Seda siis nõnda, et tegu äratas tähelepanu ja leidis fikseerimist. Mis minusse puutub, siis teadsin ju, missuguste hädadega oli igasugune trükitehnilise baasi laiendamine nõuka-ajal seotud. Selle, samuti pideva paberipõua taustal äratas tähelepanu, et jaanuaris 1985 hakkas Eesti NSV-s ilmuma ajakiri „Aja Pulss", juulis 1986 ajakiri „Vikerkaar".
Omaette loogika sisaldus selleski, et suhete soojendamist Läänega alustas Gorbatshov visiidiga Suurbritanniasse. Kuid see kuulub rahvusvaheliste suhete valdkonda, mida ma hetkel ei tahaks käsitleda. Seepärast rahvusvaheliselt areenilt koduste sündmuste manu.

Perestroika Maarjamaal

NLKP XXVII kongress üksjagu erines eelmistest. Kaasaegsed teavad seda ja nooremad ajaloohuvilised võivad selles veenduda teaduslikes raamatukogudes.
Minu jaoks erines see suurüritus aga mitte ainult sellega, mis Moskvas Kongresside Palees toimus, vaid ka sellepoolest, mis siin, kodusel Maarjamaal järgnes.
Tavaline rütm oli olnud nii, et parteikongressile Moskvas järgnes Tallinnas seminar ideoloogilisele aktiivile (kelle või mille hulka ühingu „Teaduse" rahvusvaheliste suhete lektorina minagi kuulusin; seda enam, et juhtusin nõukaperioodi viimastel aastatel olema Tartus selle ühingu rahvusvaheliste suhete sektsiooni esimees). Sellistel seminaridel selgitasid Moskvast tulnud lektorid, kuidas kongressidel otsustatust aru tuleb saada ja kuidas otsuseid peab tõlgendama. Sõltuvalt lektorist ja mõnikord ka teemast olid mõned ettekanded päris huvitavad ning teinekord võis neist ettekannetest rohkematki välja lugeda, kui tribüünilt sulle otse öeldi.
Seda enam olnuks selline seminar loomulik pärast XXVII kongressi. Sest enne seda oli ilmunud hulgaliselt mitmesuguseid dokumente, nagu partei programmi uus versioon jm, mida lugesid, kui üldse, siis väga vähesed, vähemasti ei tehtud seda põhjalikult, sest niisuguste dokumentide vastu oli nn nõukogude inimesel ammu üsna täielik ükskõiksus kujunenud. Mina igal juhul nende lugejate hulka ei kuulunud. Võib-olla asjata, nagu järgmisest seigast selgub.
Ent mida ei tulnud, oli traditsiooniline seminar. Vaikus. „Ei ühtki pauku...," nagu ütles tollal üks trükimusta jõudmata luuletus või poeem.
Missugune oli olukord kohalikus parteikomitees, seda ma ei tea. Siis hakati ise midagi tegema, sest teada ju oli, et midagi ikka peab tegema. See „isetegevus" oli tollal päris huvitav, kuid kahjuks jäi registreerimata, ja nüüd polegi peale üldmulje enam meeles midagi konkreetset. Ent üldmulje oli 1986. a. kevadtalvel just selline, nagu praegu kirja panin.
Rutiinist tulenevalt otsustasin Tartu sektsioonis siiski mingi nõupidamise korraldada tutvustamaks kongressi otsuseid rahvusvaheliste suhete ja välispoliitika vallas. Minu jahmatuseks võttis sõna üks vanem seltsimees, kes rääkis, kuidas kongressi otsuseid ei tohi selgitada. Nimetamata, kellest täpselt on jutt, rääkis ta, mida üks meie lektoreid omavahelises vestluses (muide, kui mu mälu ei peta, Tartu–Elva rongis, nagu hiljem rääkijalt teada sain) kellegagi rääkinud oli, ja täpsustas, et kõik see, mis too rääkinud oli, on sulaselge revisionism.
Mul oli õnneks kohe selge, kellest käis jutt, ja ka sellest, kust see selle rääkija jutt võetud oli. Rääkija oli meie sektsiooni liige, minu kunagine õpilane, kellega mul on head suhted säilinud läbi aastate, – reaalteadlane, kes hobi korras süüvis poliitikasse ja aeg-ajalt esines rahvusvaheliste suhete lektorina.
Sellena polnud ta niisugune küünik, nagu näiteks ajaloolased või juristid, ning tutvus parteidokumentidega küllalt põhjalikult. Mulle oli ta kõike seda juba jõudnud rääkida, ka allikat nimetades. Puänt seisneski selles, et allikaks oli üle kogu „Pravda" esikülje laiunud juhtkiri, mida ta ümber jutustas.
Kartes, et seminaril sõnavõtnu võib sellest, mida mees rongis oli rääkinud, informeerida julgeolekut, andsin veel samal õhtul nimet lektorile telefonitsi teada, milles asi, ja hoiatasin: „Ole valmis kohe, kui küsitakse, ütlema, kust sinu jutt pärit oli."

Uppsala emeriitprofessor

Missuguseks kujunes Aleksandr Kani, tollase Tartu Riikliku Ülikooli väljaande „Skandinavski sbornik" toimetuskolleegiumi kauaaegse liikme edasine elukäik?
Ehkki kuuludes Nõukogude akadeemilisse eliiti – tema isa Sergei oli silmapaistev Saksamaa ajaloo spetsialist – (või just seepärast?) oli Aleksandr juudina (Kahn) pidevalt n.ö löögi all. Seda eriti siis, kui tema poeg (muuseas – lahutatud abielust!) oli emigreerinud Iisraeli. Seljatagused kommentaarid stiilis „Kovo vospitõval?" (Kelle üles kasvatasid?") polnud instituudikoridorides harvad. Gorba perestroikaga tekkinud võimalused kasutas ta kohe ära, et impeeriumi tolm jalgadelt pühkida. Kuid seda mitte siirdumiseks nii ruttu kui võimalik soojale maale – Lähis-Itta, vaid Rootsi, toeks Rootsi tollase haridusministri abistav käsi.
Aleksandr oli vaba väiklasest vaenust. Ta oli omalaadne dekabrist – osalenud nn Suures Isamaasõjas, nentis ta meie tookordses vestluses, et, näinud Saksamaad, mõistis ta, kui tsiviliseeritud riigi – kultuuriliselt ja majanduslikult – N. Liit purustas.
Paar aastat tagasi ilmus Läänemere teisel kaldal nüüd kaheksakümneaastase emeriitprofessori järjekordne, nüüd aga rootsikeelne enam kui poole tuhande leheküljeline monograafia, mille õnnelik omanik ma olen.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)