Omad müüsid maha, võõrad päästsid

Eesti praegune põllumajandus toodab hoopis enam kui rahva minimaalseks äraelamiseks (näiteks kriisiperioodil) vaja läheb, kuid hoopis vähem, kui mõnel agraar-arengumaal (näiteks Laoses), kus on normaalseks kasvatada aastas tonn teravilja ühe elaniku kohta. Leiba me toodame, kuid on palju elanikkonnagruppe, kel on probleeme seda leiba kätte saada.

Mõnikord on euroekspertide nõuanded olnud hoopis läbinägelikumad ja hoolivamad meie rahva suhtes kui oma valitsuse korraldused. Sellest ka järeldus, et Euroopa Liidus ei istu ainult Prantsusmaa ja Saksamaa lobbyistid, kelle ülesanne on põllumajandus ääremaadel välja suretada. 1990. aastate alguses oli põllumeeste huvigruppidel kombeks vastu võtta nn konsulente Läänest: Saksamaalt, Hollandist, Itaaliast, Soomest, isegi Poolast. Ja mõnikord juhtus, et need konsulendid mõtlesid hoopis eesti rahvuse kesksemalt kui isandad Toompeal.

Meie kohalikud šokiterapeudid

Põllumajanduse hävimine parempoolse valitsuse ajal 1993. a oli üks osa protsessist, mida vasakpoolne majandusteoreetik Naomi Klein oli Aasia ja Ladina-Ameerika riikide näidete varal kirjeldanud teoses „Šokidoktriin". Panna kokkukukkuvad majandused sõltuma IMF-i ja Maailmapanga laenudest. Samaaegselt likvideerida või killustada väikeriigi rahvusteadvus, mis Eestis just sõltus mustast mulgi kuuest ja jannsenlikust „jalast, mis ikka adra taga käib".

Isamaaliidu valimiskampaania üheks osaks 1992. aastal oli põllumajanduse doteerimise täielik kaotamine. Samal ajal vähendasid Euroopa riigid, kellest peatselt olid vabaturu tingimustes saamas meie konkurendid, oma põllumajanduslikke dotatsioone kõigest kriipsuvõrra. Ettevaatlik majandus ei tee hüppeid.

Seejuures jätkus Euroopa isandatel 1993. aastal palju enam kainet meelt kui meie endi valitsejatel. Nii toob 4. märtsi 1993. a. Maaleht ära Euroopa põllumajandusekspertide arvamuse Eesti agraarsuhete kohta: „Lühiajalises perspektiivis tuleb eratalupidamise aktiivne arutamine edasi lükata, kuni põllumajanduslikud tulu-kulusuhted stabiliseeruvad ning vastav finants- ja nõuandetugi muutuvad kättesaadavaks."

Tulu-kulusuhete stabiliseerumise nõue tähendas, et Nõukogude-aegsed väikemajandid olid lihtsalt lagunenud ja läinud tootjate kätte, kes ei jaksanud oma maad harida. Amortiseerusid väetisehoidlad, mida oleks saanud ja pidanud kohe moderniseerima, kadus olematuks või muutus välislaenupõhiseks umbrohutõrje, taimekaitse, maaparandus - kõik need valdkonnad, mida Nõukogude ajal ei loodud Eestisse sugugi mitte „naftadollarite" abiga, vaid raske kohaliku vaevaga. On väga ülekohtune süüdistada Eesti põllumajandust, nagu oleks sovhoosid ja kolhoosid saavutanud kõige selle, mis neil oli, teiste N. Liidu osade arvel, limiite kavaluse või senistele headele tulemustele viitamisega endale krabades.

1993. aasta majandus elas läbi interferentsišokki: kohe, kui Voimix ja teised välismaised võisordid hakkasid kontrollimatult Eesti turul vohama, hakkasid piimakombinaadid tootjale, eelkõige ühistutele massiliselt võlgu jääma. See katastroofilainetus jõudis linna, sest pankrotistunud põllupidajad - ka nood, kes ei jõudnudki neile tagastatud maaga midagi ette võtta - tunglesid hordidena linna, kus aga samuti likvideeriti tööstusmahtusid. Töötus suurenes kõikjal, kuid enesetappude laine tabas peaasjalikult maapiirkondi.

Põllumajanduse tapmine

Isik, kes seesugustes tingimustes on valitsuse liige, peaks valima kahest halvast vähem halva. Voimix'i ohjeldamiseks tulnuks siiski kehtestada väike imporditoll. Ükski Euroopa riik ei oleks meie suhtes analoogilisi tolle vastu kehtestanud. Seda ei tehtud, sellele isegi ei mõeldud. Isamaaliidu kaitseks tuleb öelda, et 1993. aastal ei olnud ta ka päris hüään: tulnud võimule rahvuslikkust ja „puhast platsi" rõhutades, lubati kohe ka põllumajanduse subsiidiumid kaotada. Seda ei pannud maarahvas justkui tähele, valiti ikka Isamaad ja rahvusvahelist meest Lennart Merd. 1993. aastal võimule saades hakkas Isamaal vist häbi, ja endiselt finantseeris valitsus tervet rida põllumajandusprogramme. Sealjuures polnud isegi eriti kontrollimehhanisme, kuhu kõik need rahad lähevad. Võib-olla päästeti seega terve hulk rahvuskehandile vajalikke elusid? 1993. aasta sügishooajaks oli pool nendest programmidest kaotatud, kuid Mart Laar oli hakanud kõnelema uuest programmist: põllumajanduse ekspordifondist.

Kõneldes Eesti põllumajanduse pankrotist aastal 1993 on keeruline anda üheseid propagandistlikke hinnanguid. Mingi null-koma imporditolli võib ju ajutiselt kehtestada, aga Eesti põllumees ei oleks saanudki selle kaitse taha jääda. Väikeriigile, kes ennast pidevalt tollide abil kaitseb, kehtestavad suurriigid lõpuks tollid vastu, ja kui suured riigid kehtestavad väljaveotollid, siis väike riik ei jõua enam osta kõrgtehnoloogiat. Väikeriik võib kehtestada imporditolli, aga ta ei tohi alustada imporditolli-sõda. Sellepärast hoidun ma mõttearendusest, nagu oleks Mart Laar rahva vaenlane, pigem tuleks vaadata, mida olnuks siis võimalik teisiti teha ja kas ta uuesti samamoodi ei tee, kui taas võimule pääseb.

Vahepealsetel aastatel toimunud piimatööstuse jm töötleva tööstuse suurte ettevõtete katastroofilised võlad ja pankrotid johtuvad ühest ja samast juurest: pärast 1993. aasta reforme ei tasu põllumajandus Eestis end ära.

Praegugi on piima hind väiketootjale katastroofiliselt madal, sama hüppe allapoole on teinud teravilja kokkuostuhinnad. (Piimahindade langemine on trend üle Euroopa.) 3. augusti uudistes teatab Põllumajandusministeerium küll, et põud ei ole teraviljasaake kahjustanud. Jah, seda küll, et vilja on, kuid väiketootjal ei ole mõtet seda alla omahinna müüa. Seni veel tegutsevad viljatalud kaotavad järjest oma lepinguid. Nagu kunagi: vilja on, kuid see hakkab kopitama ladudes.

Peaksime sarnaselt Soomega hakkama oma teraviljaseemne tootmist subsideerima. Siin on üks väljapääsudest. Mitte ainult Sangaste rukist, vaid igasugust teravilja. Praegu kulub suur hulk raha äsjatekkinud euro-põllumajandusbürokraatiale, mis produtseerib näiteks selliseid passaaže: „Leader-lähenemine erineb muudest traditsioonilisematest maaelu arengu poliitika meetmetest selle poolest, et ta näitab pigem seda, kuidas toimida, kui seda, mida oleks vaja teha". (Lugu Leader-meetmest Põllumajandusministeeriumi kodulehelt.) Sügavmõtteline? Isegi mitte lihtsalt „teha", vaid „vaja teha" - sellest satub lause lugeja erilisse segadusse. Filosoofia on tore asi, aga kui palju see kõik maksma läheb? Samal ajal ei koosta Soomes keegi nii elegantseid lauseid, vaid seal võidetakse raha ja aega teraviljaseemne suunamisega kodumaisesse seemnevarusse.

 AARNE RUBEN, kirjanik

[fototekst]     ŠOKIDOKTRIIN: Põllumajanduse hävimine Mart Laari ja Isamaaliidu ajal 1993. aastal täitis eesmärki likvideerida  ja killustada väikeriigi rahvusteadvus.

Jaga |