Põrsast kotis ei osteta ehk astmelise tulumaksu kaitseks

GERD TARAND,      30. august 2006


Ühest hiljutisest küsitlusest tuli järjekordselt välja, et eestlased ei toeta astmelise tulumaksu kehtestamist. Vastamata, nagu ikka, jäeti aga küsimus, miks ei toeta, ja seletamata, mis see astmeline tulumaks õige on.

Enne igasuguseid valimisi tõuseb teema küll päevakorda, ent arutelu, mis avalikkuse ette jõuab, kipub piirduma pooldajate poolelt seletusega, et tegemist on hea, ilusa ja toreda asjaga, ning vastaste poolelt, et tegu on mingi jubeda kolliga, mis terve riigi sohu veab. Viimane ilmunud väide Andres Arrakult on koguni see, et astmeline tulumaks on midagi, mille koht on hoopistükkis eelmises sajandis. Olgu – jäägu nende riikide arv, mis sajandiga maas on, välja ütlemata; suurimatest heaoluühiskondadest hakkaks lihtsalt kahju.

Et aga mõista, mis asi see astmeline, võõrsõna kasutades, progressiivne tulumaks õige on, vaataks paari maksu, mis Eestis praegu kehtivad.

Hetkel maksame tulumaksuna kõik oma sissetulekust ühe kindla protsendi riigikassasse, olenemata sellest, kui suure summa me kuus teenime. Protsentuaalselt maksame kõik ühepalju, summad aga erinevad märgatavalt. Tegemist on seega proportsionaalse maksuga.

Teine maks, mida me kõik maksame, on käibemaks – kindel protsendisumma igalt tehtud ostult. Veidi arvutades avastame aga, et väiksema sissetulekuga inimesed maksavad protsentuaalselt oma sissetulekutest käibemaksuks märkimisväärselt suurema osa kui kõrgema sissetulekuga inimesed. Raha käime kõik välja ühepalju, protsendid aga erinevad märgatavalt. Tegemist on seega regressiivse maksuga.

Progressiivne tulumaks?

Progressiivne tulumaks tähendab seda, et oma sissetulekust maksavad suurema sissetulekuga inimesed protsentuaalselt rohkem, kui väiksema sissetulekuga inimesed. Astmeid võib teha kahest kuni lõpmatuseni.

Olgu siis sajandiga maas või mitte, aga Eestile võiks sobida näiteks maksusüsteem, kus miinimumpalk oleks maksuvaba ja sellest ülespoole jääksid maksuprotsendid vahemikku 15–35 protsenti. Protsendinumbritega annab muidugi üsna palju mängida, aga põhimõte peaks selge olema. Väiksem sissetulek, vähem makse – suurem sissetulek, rohkem makse. Tegemist oleks seega progressiivse maksuga. Loodame siis, et protsendid arvutatakse välja sedaviisi, et riigieelarve sellest märkimisväärselt ei kaotaks või isegi veidi võidaks.

Milleks meile astmeline tulumaks?

Lihtsaimad argumendid, mida kasutada annab, on laekumised riigikassasse. Pooldajana pean väitma, et laekumised riigikassasse suurenevad, ja vastased väidavad omakorda, et laekumised vähenevad. Olgu kuidas on, aga füüsilise isiku tulumaksu osatähtsus riigieelarve täitmisel on tegelikult märkimisväärselt väiksem kui näiteks käibemaksul. Seega, kui riigieelarve krooniliselt defitsiiti jooksma peaks hakkama, piisab päästmiseks vaid sellest, kui kergitada aktsiise ja äärmisel juhul käibemaksu. Alkoholilembelises Eestis oleks näiteks õige alustuseks mitmekordistada alkoholiaktsiise.

Hämmastav on ka see, et tugeva argumendina kasutavad vastased veel seda, et need, kes peavad rohkem maksma, hakkavad ka rohkem petma ja tulusid varjama. Millal areneb ühiskond sedavõrd kaugele, et iga sammu puhul ei ole vaja esimese asjana mõelda, kuipalju keegi varastada saab?

Vastu vaielda ei saa muidugi sellele, et vajalike maksuametnike arv mõnevõrra kasvab ja maksusüsteemi administreerimiskulud tõusevad. Riigile, mis ennast reklaamib kui liidrit e-teenuste valdkonnas, ei tohi aga siingi tekkida mingit ületamatut takistust.

Astmelise tulumaksu kaitseks on olemas aga ka hoopis tugevamaid argumente. Eestis teenib viiendik suurema sissetulekuga inimestest oma hea kümme korda rohkem kui viiendik väiksema sissetulekuga inimestest. Riigi kohta, mis loodab saavutada heaoluühiskonna taseme, on see lihtsalt ebanormaalne! Kui vähendada selle viiendiku maksustamist, kes teenib vähem, ja suurendada rikkama viiendiku maksustamist, saame seda vahet tugevalt kahandada. Selle kohta saab juba ilma igasuguse demagoogiata öelda – hästi tehtud!

Astmelist maksusüsteemi saab lisaks eraisikutele rakendada ka ettevõtte tulumaksu puhul. Nimelt jõuab üsna peagi kätte aeg, mil Euroopa Liiduga sõlmitud lepingud sunnivad meid taaskehtestama ka ettevõtte tulumaksu. Mis siis teha? Väiksema sissetulekuga ettevõtted maksku vähem makse ja suurema kasumiga ettevõtjad rohkem. Sedasi on väikeettevõtjad kaitstud ja riigikassat toidavad suurettevõtted, kel selleks rohkem võimalusi.

Nii füüsilise kui ka juriidilise isiku tulumaksu progressiivsuse korral on seega lootus, et kätte jõuab aeg, mil tugevad toidavad nõrgemaid, mitte aga ei jätku praegune olukord, kus suured väikesi lihtsalt jalge alla trambivad, hõisates, et kõik on ilus ja elu Eestis on hea.


Millega lõpetada Eestis padukapitalism?

Kui objektiivselt võrrelda riike, kus kasutusel on kas progressiivne või proportsionaalne tulumaksusüsteem, on üllatus missugune. Hoolimata Eesti praeguse süsteemi pooldajate suurimatest hirmudest ei ole astmelist tulumaksu kasutavad riigid vähem konkurentsivõimelised ega majanduslikult vähem edukad. Samuti pole seal levinuimaks transpordivahendiks hobuvanker. Pigem on Arraku väitel sajandi võrra maas olevad riigid hoopis konkurentsivõimelisemad, haritumad, tervemad, võrdsemad.

Millal hakkame majandusedu kõrvalt mõtlema ka küsimustele, millega lõpetada Eestis valitsev räige ebavõrdsus ja padukapitalism? Millal jõuame mõistmiseni, et igakuine viiesajakroonine rahakotis, mille madalatest maksudest võidame, ei kaalu üles sotsiaalset turvalisust ja õiglust? Ei kaalu üles tugevat riiki, päästeteenistust, politseid, korralikku arstiteenust ja tugevat haridussüsteemi, mille eest üle mõistuse maksma ei pea?

Aruteluks tasub õhku visata veel üks mõttevälgatus. Kas ei tasuks madalamate maksudega toetada tuletõrjujaid, politseinikke, arste ja õpetajaid?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (33)