Teatrimehe ja poliitiku Jaak Alliku rännak ajas

Raamatu sisuga tasub tutvuda. Seal on värvikalt ja emotsionaalselt kirja pandud nii paljutki sellest, mida aeg armutult kaugemale lükkab, ning ka mõndagi tabavat tänases Eestis toimuva kohta.

Poolsajand Eesti sõnateatris

Teose autorit tunneme viimasel ajal eelkõige poliitikuna, kuid tema roll teatrimehena on ajaliselt tunduvalt suurem. Allik alustas teatrikriitikuna üle 50 aasta tagasi, veel tudengina. Oma esimeses arvustuses ta võrdles kaht peaaegu samaaegset „Kihnu Jõnnu“ lavastust – „Vanemuises“ ja Eesti Draamateatris. Sellest alates on ta kirjutanud arvustusi sadade lavastuste kohta, ise proovinud kätt lavastajana, juhtinud teatrit ja Teatrite Valitsust, olnud kultuuriajakirja peatoimetaja ja kultuuriminister.

Raamatus on autor oma toonastest arvustustest lasknud uuesti ära trükkida need, mis tema arvates kõige paremini iseloomustavad tolleaegset teatripilti, mis käsitlevad eriti õnnestunud lavastusi ja eredaid näitlejatöid. Neile uustrükkidele on ta kommentaaridena lisanud oma tänase nägemuse tookordsest ühiskondlikust taustast ja toimunud protsessidest. Siit võib leida lugusid sellest, kuidas sageli tuli mitmesuguseid trikke kasutades hankida niisuguste näidendite lavastamise luba, mida Moskva ja EKP KK pidasid poliitiliselt kahtlasteks; kuidas püüti leida võimalusi meie lavastuste viimiseks piiri taha jne.

Allik on analüüsinud enamiku meie toonaste tipplavastajate (ja ka külaliste) paremaid töid. Siit leiab hinnanguid Irdi, Panso, Hermaküla, Undi, Raidi, Karusoo, Nüganeni, Shapiro jt lavastustele. Kõige rohkem on siiski juttu Jaan Toomingast ja Kalju Komissarovist, sest just neid mehi peab ta Eesti teatri uuendajateks. Ühtlasi tunnistab Allik, et ta on ise neilt õppinud kõige enam. Paralleelselt lavastustega analüüsib raamatu autor paljusid kultuslikke näitlejatöid. Nii leiab siit käsitlusi eriilmelistest Hamletitest – alates Ants Eskolast ja Juhan Viidingust kuni Üllar Saaremäeni välja. Omaette kirjutis on pühendatud Jüri Järvetile ning tema biograafidele Reet Neimarile ja Pille-Riin Purjele.

Ekskursid ajalukku

Kuna Jaak Allik on hariduselt ajaloolane, siis on enesestmõistetav, et mitmel juhul püüab ta avada ka kõnealuste näidendite ja lavastuste ajaloolist ainest, tunnustades ühtlasi sellega seotud õnnestumisi. Eelkõige käib see Stalini aega kujutavate lavastuste „Meistriklass“ (Noorsooteater) ja „Bulgakoff“ (Eesti Draamateater) kohta. Ta möönab, et „Meistriklassi“ sisus on ajalooliselt kõik võlts, sest kujutatud situatsiooni, kus Stalin ja Ždanov kohtuvad Šostakovitši ja Prokofjeviga, pole kunagi aset leidnud ja nad pole selliseid sõnu kasutanud. Kuid sellele vaatamata ja tänu Tõnu Kargi rollisooritusele on saavutatud veenev lavaline paroodia toonasest kunsti parteilisest juhtimisest. „Bulgakoff“ seevastu on tõetruu pilt vaimu paratamatutest kompromissidest võimuga – ellujäämise nimel, nagu see juhtus kirjanik Mihhail Bulgakoviga Stalini-aegsel Venemaal.

Mitme lavastusega seoses käsitletakse Eesti ajalugu. Üks neist on Tiit Aleksejevi näidendi „Imede aasta“ lavastus teatris R.A.A.A.M. Selle teose teemaks on eesti noormeeste pea olematud võimalused valida poolt viimase suure sõja ajal. Oma seisukoha võtab Jaak Allik kokku järgmiselt: „On ülimalt hinnatav, et autor on hoidunud viimasel ajal juurutatavast müüdist, et eesti rahvustundest kantud vaprad eesti poisid sõdisid selles sõjas üksmeelselt sakslaste poolel punavenelaste ja nende sabarakkudest rahvusreeturite vastu, mis on sama vale kui nõukaaegne klassipositsioonilt joonistatud ajaloopilt, kus nähti ühel pool rikaste ja teisel pool vaeste vanemate võsusid“ (lk 389).

Poliitikast pole pääsu

Eesti ajalooga on kõige otsesemalt seotud ka Merle Karusoo uurimusel põhinev lavastus „Küüdipoisid“ Eesti Draamateatris. Täna saab aga öelda, et seda lavastust pidanuksid nägema need, kes hiljaaegu ühinesid rahvusradikaalide alustatud klaperjahiga Mailis Repsile, kuna ta olevat toime pannud koletu teo, püüdes võrrelda erinevate rahvuste vastu toime pandud kuritegusid. Allik sõnastab selle lavastuse põhisõnumi nii: „Reaalsetel elulugudel põhinev dokumentaaldraama näitab selgemini kui miski muu, et Eestis toime pandud küüditamist ei saa ega pole mõtet paigutada rahvusliku genotsiidi mõiste alla nagu viimasel ajal on moes“ (lk 249). Teisal lisab ta kommentaarina: „Karusoo lavastusest nägime, et küüditajaiks, pealekaebajaiks, nimekirjade koostajaiks olid ka eestlased ise ja vähemasti tol ajal ei mõtestanud keegi toimuvat kui rahvusroima – genotsiidi, vaid kui bolševike poolt pühaks ja paratamatuks kuulutatud klassivõitluse teravamat vormi“ (lk 255).

Seoseid tänase poliitikaga toob Jaak Allik esile, kommenteerides Eesti Draamateatri lavastust „Dantoni surm“ ja Vene Teatri lavastust „Sool“. Viimatimainituga seoses annab ta hinnangu ka Pronksiöö sündmustele: „... pronkssõduri ümber provokatsioonidega tekitatud pinge lahendamine selle hinnaga, et Tallinna kesklinn sai kahel ööl segi pekstud, SKP-le mitu miljardit kahju tekitatud, oluline osa meie välispoliitilisest kapitalist raisatud ning rahvussuhted pikaks ajaks mürgitatud, pole mitte ordeneid vääriv rahvuslik kangelastegu, vaid lihtsalt võimude rumalus“ (lk 342).

Enesestmõistetavalt ei saa päevapoliitikast üle ega ümber seoses teatris NO 99 etendatud muusikalivormis allegooriaga „Savisaar“, kuna muud mõtet sel lavastusel polnudki. Allik seda lugu kuigi kõrgelt ei koteeri, heites ette žanrilist ebamäärasust ja maitselagedust. Samas annab see talle võimaluse esitada oma nägemus Edgar Savisaare rollist Eesti poliitikas viimase 30 aasta jooksul. Kokkuvõtlikult annavad selle edasi järgmised tsitaadid: „Edgar Savisaar on kahtlemata isiksus, keda on viimase veerandsaja aasta jooksul Eesti poliitikataevas kõige rohkem jumaldatud, aga ka kardetud, vihatud ja laimatud.“ Ja teisal: „Muusikali „Savisaar“ autorid tabasid täpse intuitsiooniga Savisaare isiksuse tuuma – valikus „võim või elu“ valiks ta võimu, sest elu ilma võimuta poleks tema jaoks elamisväärne“ (lk 405–406).

Loodan, et suutsin siin esitatud väikese kokkuvõttega panna lugeja huvituma ka ülejäänud suurest hulgast huvitavatest mõtetest, mis kõnealuse raamatu kaante vahel peituvad.

ENDEL RIHVK,  vaatleja

Jaga |