Eesti üürnikud suvisel tööreisil Saksimaal Dresdenis

URMI REINDE,      11. juuli 2007


Saksamaa ja Eesti

saatus pole just sarnane olnud, kuid nii- või naapidi oleme teineteisele väga lähedal seisnud. Pärast viimast sõda Vene mõju alla jäänud Ida-Saksa ja Eesti NSV jagasid suhteliselt ühesugust elukäiku. 1990. aastal kaks Saksamaad taasühinesid, 1991. aastal sai vabaks Eesti.

Kuidas viimasel ajajärgul on kulgenud mõlema maa inimeste kodude lugu – omandimuutus, ehitamine, renoveerimine, üüri- ja rendisuhted –, seda käis uurimas Eesti Üürnike Liidu delegatsioon eesotsas liidu esimehe, parlamendisaadik Helle Kalda ja Üürnike Liidu tegevjuhi Peeter Tedrega. Meid võttis vastu Dresdeni Üürnike Ühendus, mida juba aastaid juhib Peter Bartels, kes korduvalt on Eestis oma huvivaldkonnaga tutvumas käinud.

Dresdenis

elab umbes 500 000 elanikku, seega on ta Tallinnast veerandi võrra suurem. Pärast sõda oli linn liitlasvägede poolt 85% ulatuses puruks pommitatud. Linnavalitsus on teinud meeleheitlikke pingutusi, et taastada Dresdeni kui Saksamaa ühe kunagise kõige ilusama linna välimus ja maine.
Ka seal vaieldakse:kas ehitada uus või taastada vana? Dresdenis jäävad kunagise taastajad sagedamini peale, vähemalt vanalinn ja linnasüda on sellest ainult võitnud.

Praegu voolavad turistide hordid vaatama 2006. aasta kevadeks, linna 800. sünnipäevaks kivi kivilt taastatud Frauenkirchet, millest pärast pommitamist oli järel vaid esiportaal. Tulemus väärib imetlust!

Vanalinna restaureerimisse on Dresden kokku investeerimas 500 miljonit eurot.

Suurimaks probleemiks nii Dresdenis kui ka kogu Saksamaal on sotsiaalala linnapea Tobias Kogge sõnul aga tööpuudus, mis ulatub 16 protsendini. Seetõttu on linnas 40 000 tühja korterit – inimesed on lahkunud tööotsinguile.

„Spetsialistid suunduvad Läände, tootmine läheb Itta," laiutas hr Kogge käsi, viidates globaalprotsessidele.

Dresdeni üürnikeliit

on Saksamaa suurim, 35 000 liikmega. SDV ajal ehitatud paneelmajad (mis olid juba ennegi ilusamad kui meie Lasnamäed) on taasühinemise tulemusena rikkalikult renoveeritud, sest sakslased ei jaganud kortereid rahapuuduses elavatele haldajatele kätte, vaid inimesed säilitasid oma kodu, jäädes või astudes ühistu liikmeks. Ühistusse, mida meie vaatamas käisime, kuulub 7200 korterit, ja selliste ressurssidega on juba võimalik mõndagi teha. Rajada haljastust, ehitada lasteaedu , isegi seltsielu korraldada.

„Meie eesmärk elamumajanduses (ja mitte ainult siin) oli vältida rikaste ja vaeste klassi teket. Püüdsime riigi taasühinemise järel oma rahva võimalikult keskmisel tasemel järje peale viia. 17 aastat hiljem võime öelda, et oleme sellele eesmärgile väga lähedal," ütles Saksimaa Maapäeva liige, roheliste esindaja dr Gerstenberg.

Saksamaal on 60% elanikest üürnikuseisuses ja üüriseadused on põhjalikult läbi töötatud, aga Eestis pole üüriseadust olemaski. Põhiline eelis Saksamaa üürnikeliiidu liikmel on õiguskindlustus, kus üürnike liit esindab vaidluste puhul üürnikku. Kalli advokaadi palkamine ei tule ju igaühel kõne alla ja alati pole sel mõtetki, kui seadused on paigas. Üürnike huve kaitsevad kõik erakonnad, sest valijad on suurel määral just üürnikud.

Elbe jõgi

jagab Dresdeni kaheks. Suurim vaidlus linnas käib praegu selle üle, kas ehitada olemasolevale viiele sillale juurde kuues. UNESCO on ähvardanud, et veel ühe industriaalse ja majandusliku tähtsusega silla lisandumine kaotab keskkonna ajaloolise omapära, mistõttu Dresden võidakse, kui sild tõepoolest valmis saab, kustutada UNESCO kaitse aluste kultuurimälestiste nimekirjast.

Tundes rahamaailma jõudu ja vägevust, tundus eestlaste esindajaile, et küllap see sild ikkagi tuleb, sest ega käega arengut ega edasiminekut ei piira.

Kõik Dresdeni ja Saksimaa (Dresden on selle liidumaa pealinn) valitsejad on sajandeid hoidunud Elbe kaldaid täis ehitamast. Kaunid niidud on hektarite ulatuses tühjad, mistõttu Elbel laevaga sõites avanevad linnale ja ümbritsevatele viinapuuistandustele maalilised vaated.

Ent Elbe tõuseb aeg-ajalt üle kallaste. Vanalinnas, mitme kilomeetri kaugusel jõest on sammas, kuhu pannakse iga kord pärast üleujutust veepiiri näitav plaadike. Viimane suur üleujutus juhtus 2002. aastal, kui 17. augustil lainetas Elbe Dresdeni linnasüdames üle siinkirjutaja pea.

Kogemustevahetus

Peter Bartelsi, Helle Kalda ja Peeter Tedre vahel kujunes sisukaks ja üksteisttäiendavaks. Loodetavasti tõuseb sellest suuremat kasu. Siis, kui meiega ühinesid paariks päevaks ka Tshehhimaa üürnikeühenduse esindajad, suundus arutelu juba väga põhjalikult elamureformidele Ida-Euroopas tervikuna.

Kokkuvõttes tundus, et ei sakslased ega tshehhid tegele nii väga ajalooga ega kaduvikku jäänud valudega, vaid püüavad luua inimväärseid elamistingimusi oma tänastele põlvkondadele, nii noortele kui ka vanadele.

Näiteks käitus Praha oma maal elanud sakslaste suhtes resoluutselt, jättes nad kogu sõjaeelsest varast ilma, ainsa põhjendusega, et nad murdsid kodanikena truudust Tshehhi riigile raskel ajal ja vandusid truudust Hitlerile.

Miks eestlased tahavad maju tagastada baltisakslastele, sellest ei ole aru saanud isegi mitte sakslased, nimetades kogu protsessi väikese grupi erahuvide teostamiseks.

[fotode allkirjad]:

Saksamaa suurima liikmeskonnaga üürnikeliidu, Dresdeni organisatsiooni juht Peter Bartels, kes heiskas eestlaste auks jaaniõhtul koduaias sinimustvalge ja süütas jaanitule. (Saksamaal meie moodi jaanikombeid laiemalt ei tunta.)

Eesti Üürnike Liidu tegevjuht Peeter Tedre on üks Eesti üürnikeliikumise alusepanijaid. 1993. algatas ta üürnikeühenduse Pärnus, 1994. aastal Tallinnas, 1995. aastal lõi suhted saksa üürnikega.

Eesti üürnike delegatsiooni juhina Saksamaal käinud Riigikogu liige Helle Kalda on andnud valimislubaduse töötada ka Eestis välja üüriseadustik. Selleks peab aga nii mõnigi poliitiline jõud tunnistama, et maailmas ainulaadse, 98-protsendiselt
"omanikeriigina" ei jõua me elamumajanduses kuigi kaugele.

13. veebruaril 1945 pommitati kaunis ajalooline Dresden maatasa. Vasakul foto vahetult pärast seda. Paremal foto täpselt samast kohast, raekojatorni tipust juunis 2007. Dresden kulutab sadu miljoneid eurosid restaureerimisele, hankides raha Euroopa Liidult, riigi- ja linnaeelarvetest ning annetustest.

Kõige kuulsam Dresdeni vaatamisväärsus Frauenkirche (Naistekirik) avati võimsalt taastatuna (üksnes annetuste toel!) 13. veebruaril 2006, täpselt 61 aastat pärast liitlaslennuväe põhjalikku ja mõttetut hävitustööd. Kuid sakslased inglaste ja ameeriklaste üle selle pärast kohut ei mõista - ajalugu on ajalugu. „Meie ju alustasime sõda," tuletati meile meelde. Seda patukahetsust kuulevad Saksamaal-käijad ikka ja jälle.

Kui Elbe jõgi valgub linna, pannakse ülemise veepiiri märgiks vanalinna südamesse plaadike aasta ja kuupäevaga. Pildil seisab siinkirjutaja selle plaatideposti ees, kus nähtub, et kõrgeim veetase tabas linna 1799. aastal. Viimast üleujutust märkiva plaadi nurk paremal on 2002. aasta 17. augustist.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)