Valitsusliidu eufooria lõpetab 2004. aasta riigieelarve

OLEV RAJU,      30. aprill 2003




Algus eelmises lehes
Vahe kahe Eesti vahel suureneb veelgi, sotsiaalsed pinged teravnevad äärmuseni, muutes olukorra riigis lausa plahvatusohtlikuks. Kõik ilusad jutud rahvuslikust kokkuleppest aga tuleb juba sügisel prügikasti visata. Ei tahaks isegi mõelda, mida see stsenaarium Eestile kaasa toob.

Koalitsioonileppesse on kirja pandud rida lubadusi, mis pole eriti kallid, kuid mis on vaja teostada 2004. aastal, või mille elluviimist lihtsalt tuleb alustada aastal 2004, kui neid ikka üldse tahetakse 2007. aastaks lõpetada. Selliseid lubadusi korjub kokku üle saja. Igale neist kulub mõni miljon. Kokku vähemalt poole miljardi eest lisakulusid.
Lisaks neile "väikestele" on koalitsioonileppes mõned kenad, kuid seejuures vägagi kallid lubadused, mille elluviimist tuleb samuti alustada aastal 2004. Neist kalleim on ilmselt lubadus viia kõik vangid laagrisüsteemilt kambrisüsteemile. See aga eeldab veel kolme Tartu vangla tüüpi uue vangla ehitamist (eriti kui arvestada lubadust karmistada karistusi). Kulutused ulatuvad 2-2,5 miljardi kroonini, millest eeltöödele läheks aastal 2004 tarvis vähemalt 10%.
Taolistest näidetest ehk aitab, kuigi nii mõnigi kuluartikkel on veel vaatlemata. Selge on see, et juba 2004. aastal ei jätku uuel kolmikliidul oma lubaduste täitmiseks ligikaudu 3 miljardit krooni. See on enam-vähem sama summa, mida Rahvaliit on igal aastal laenata soovitanud, kuid mida koalitsioonilepe siuliselt keelab teha. Sellise laenamise otstarbekust või mitteotstarbekust me siinkohal ei vaatle. Järgnevate aastate eelarvetes tuleb raha puudu aga veelgi rohkem.

Mis saab edasi

Eufooria saab varsti läbi. Ja rahvas hakkab üha enam küsima, mis on saanud sellest või teisest lubadusest. Ja siis selgub, et rahalist katet enamikul neist pole. Võimalikke stsenaariume on mitu.
Kõige ausam oleks tunnistada, et sellist koalitsioonilepet, kuhu kirjutati mehaaniliselt üksteise otsa eri erakondade põhimõtteliselt erinevad lubadused, pole võimalik raha puudusel ellu viia. Selline käik oleks tõeliselt uus ja siis saaks väita, et Eesti poliitika on muutunud suurusjärgu võrra eetilisemaks ja ausamaks. Kahjuks ei julge ma sellesse varianti uskuda.
Kuna maksude kärpimisest loobumise korral läheks koalitsioon ilmselt lõhki, kuid maksude kärpimise korral jälle ei jätku raha (aastad 2005 ja edasi on riigieelarvele ilmselt veel pingelisemad kui 2004), siis on kõige tõenäolisem järgmine variant. Mainimisväärne osa lubadustest lihtsalt unustatakse, teise osa täitmist lükatakse aasta-aastalt edasi, kolmandate täitmiseks aga kärbitakse veelgi niigi tagasihoidlikke sotsiaalkulutusi, s.t ühtesid toetusi suurendatakse teiste kärpimise arvelt. Rahva tähelepanu kõrvale juhtimiseks oluliste asjade tegemata jätmiselt tehakse suurt propagandakära mõnede rahva hulgas ebapopulaarsete, kuid riigi kui terviku seisukohalt sisulise tähenduseta, asjade korda tegemise ümber. Näiteks, kas ametiautole kulub kuus 5000 või 3000 krooni. Vahe kahe Eesti vahel aga kasvab edasi ja sotsiaalsed pinged teravnevad äärmuseni, muutes olukorra riigis lausa plahvatusohtlikuks.
On rohkem kui tõenäoline, et varsti kerkib koalitsioonileppe kas või osalisekski täitmiseks üles suurte tarbimisiseloomuga laenude võtmise küsimus. Sellised mitte majanduse arendamiseks, vaid lihtsalt jooksvaks tarbimiseks võetavad laenud on makromajanduslikult seisukohalt äärmiselt ebasoovitavad. Siiani on just Reformierakond, s.t üks uue kolmikliidu osapooltest resoluutselt blokeerinud seda laadi laenude võtmist. Usun, et ta teeb seda ka selles valitsuskoalitsioonis.

Võitjad ja kaotajad

Vaatamata sellele et koalitsioonileppest jääb suur osa täitmata, mis kiiresti hakkab pingestama uue kolmikliidu osapoolte vahelisi suhteid, pole reaalne, et koalitsioon laguneks enne sügist. Selleks ajaks tehakse ära maksuseaduste muudatused, mis oluliselt vähendavad riigieelarve tulusid. Kas muu koalitsioonileppes fikseeritu tehtud saab, pole sugugi kindel. Kui raha jätkub, siis mõni asi ikka saab kah. Kõige tõenäolisemalt on selleks emadele seoses lapse sündimisega lubatu. Ülejäänust jääb enamik kas täielikult või vähemalt sisuliselt tegemata.
Kes oleks sellise variandi korral tegelik võitja ja kes kaotaja(d)? Suurim võitja on kindlasti Reformierakond. Koalitsioonipartneritega võrreldes intelligentsem, selgelt kogenum ja valimistulemuste selgumise järel eelisolukorda sattunud (ilma temata on koalitsiooni moodustamine Riigikogu selles koosseisus küll võimalik, kuid keeruline) Reformierakond on juba sügiseks kätte saanud kõik oma suuremad valimiseelsed lubadused ja suutnud ühiskonda edasi suunata liberalismi (nii, nagu nemad seda mõistavad) teed. Ja sellega võitjate nimekiri sisuliselt ka piirdub.
Kes on kaotaja? Eelkõige ühiskond tervikuna. Vahe kahe Eesti vahel suureneb veelgi, kõik ilusad jutud rahvuslikust kokkuleppest aga tuleb juba sügisel prügikasti visata. Ei taha isegi mõelda sellele, mida see stsenaarium Eestile kaasa toob.
Erakondadest on suurim kaotaja Rahvaliit - juba koalitsioonileppe kokkupanekul kaotas tema kõige rohkem. Veel suuremad on Rahvaliidu kaotused siis, kui selgub, et raha koalitsioonileppe täitmiseks napib. Võimalik, et Villu Reiljan suudab keskkonna-alasteks üritusteks üht­teist saada, kuid sotsiaalsed lubadused jäävad enamikus täitmata.
Kuid Res Publica? Hea lugeja! Kas Sina oskad öelda, mis on selle eriilmelise ja seetõttu ka seesmiselt vastuolulise seltskonna tegelik eesmärk peale võimule pürgimise? Kas on õigus Riigikogu kuluaarides levival väitel, et tegu on ülevärvitud ja seejuures häbeliku Isamaaliiduga? Või neil, kes usuvad, et tegu on tõepoolest uue poliitikaga? Või Res Publica suurrahastajal Olari Taalil, kes julgelt ja avalikult väidab, et tegu on tema äriprojektiga? Või…
Eks igaühel meist ole oma arvamus. Aeg näitab, ja ilmselt kaunis ruttu, kelle tõdemus osutub õigemaks.

Eufooria saab varsti läbi. Rahvas hakkab üha enam küsima, mis on saanud sellest või teisest lubadusest. Ja siis selgub, et rahalist katet enamikul neist pole.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)