Kõiges on süüdi Riigikogu ajakirjanikud

RALF R. PARVE,      01. oktoober 2003


Taasiseseisvunud Eesti Riigikogu VII koosseisu valiti 18 inimest, kes märkisid oma tegevusalaks ajakirjanduse. 1995. aastal sai parlamenti 13, 1999. aastal 8 ning nüüd, 2003. aastal 11 ajakirjanikku.
Paljud neist on jäänud poliitikasse, ajakirjandusse tagasitulijaid on vähe. Ajakirjandustegevuse on jätnud sellised ammused või äsjased tugevad tegijad nagu Enn Eesmaa, Nelli Privalova, Vladimir Velman, Toivo Tootsen, Juhan Aare, Krista Kilvet, Tiit Sinissaar, Katrin Saks, Marika Tuus, Feliks Undusk...
Paljudele ajakirjanikele aga sulgeb neli aastat kestev parlamenditöö ukse ajakirjandusse tagasitulekuks. Osalt teevad seda pealetulnud uued tulijad, teiseks vähenevad selle ajaga parlamenti sattunu professionaalsed oskused. Igapäevasest ja aktiivsest tööst ajakirjandusväljaannetes või tele-raadiosaadete tegemisest kõrvalejäämine teeb ajakirjandusse tagasituleku üsnagi vaevaliseks. Ometigi võiks nende ajakirjanike poolt parlamendis saadud kogemused vältida hiljem ajakirjanduses parlamenditöö kesist ning asjatundmatut kajastamist.
Siit on ka mõistetav, miks on näiteks Hannes Võrno, Tarmo Leinatamm ning Heimar Lenk püüdnud tulevikku silmas pidades püüdnud end vormis hoida. On ju valija arm igal valimisel uus ning isesugune. Meenutagem siinkohal nimekat raadioajakirjanikku Jaana Padrikut, kel Riigikogust lahti saades oli töö leidmisega tükk tegemist. Tele- ega raadiosaateid ta Riigikogu liikmena ei teinud, parlamenditöös oli ta üsnagi püüdlik ent nüüd oli oht hoopis töötuks jääda.
Ajakirjandus oma endisi kolleege ei armasta ning suhtub neisse üsnagi kiivalt justkui reeturitesse. Pangem tähele, et viimasel ajal toimunud poliitikasse läinud ajakirjanike kolkimise ja sallimatuse müsteeriumi kütsid üles just ajakirjanikud ise.
Ent seesama valvas ajakirjandus pole sugugi nii pahane, et osa riigikogulasi peab oma poliittöö kõrvalt kõrgkooliloenguid, juhatab erinevate linnade- või valdade volikogusid või suunab mobiiltelefoniga otse Riigikogust oma suurfarmide majanduslikku tegevust. Nii ongi parlamendiliikmena suudetud arendad mudaravilate ja ametiühingute tegevust, juhtida olümpiakomiteed, äriettevõtteid, arhitektuuribürood või vedada maale sisse Hispaania veine. Nimetades kõike seda pidulikult tööks valijatega. Millegipärast on aga üksnes ajakirjanike poolt parlamenditöö kõrval muuga tegelemine surmapatt, ülejäänud riigikogulaste puhul aga mitte. Riigikogu keeles nimetatakse sellist tegevust "võrdse kohtlemise printsiibi" rikkumiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)