Jään eestlaseks, mitte tðuhnaaks

ENN NOORLIND,      23. mai 2001


Meedial on juba kord kombeks kõike ülivõrdesse panna ja öeldut võimendada. Loomulikult selleks, et endale rohkem tähelepanu tõmmata.

11. mail lugesin Postimehest Alo Lõhmuse repliiki "Kasimatu välisminister", millest saan aru, kes tegelikult oma keelepruugis "kasimatu" on.

Lihtsalt üks "perekonnatüli"

Arvan, et Ilvese üteluses ei olnud midagi erilist. Ega minagi mingeid suuri tundeid lätlaste Balti seisuse suhtes tunne. Igivana "kalasõda" ja nüüdseks lisandunud piiritagused eestlaste majad. Aga see "perekonnatüli" laheneb kindlasti, teades Läti naispresidendi intelligentsust ja head koostööd meie välisministriga.
Isiklikult seostan Baltit koostöö vormina, mitte unustades ajalugu, alates Liivi sõdadest ja Poola-Leedu riigist.
Baltisakslased (ühendatud kadaklus) liitsid kolme riigi suhted ühtse nimetuse alla, kuigi Baltimaad on ükshaaval võttes täiesti erinevad. Pidev rivaalitsemine käib näiteks Balti riikide jalgpallivõistlustel, solvamisi on kui palju, aga viha mitte. (On ju fännid Inglismaal ja mujalgi).

Neeger jääb neegriks, värviline värviliseks

Paistab, et Postimees läbi Alo Lõhmuse lihtsalt norib tüli. Ka mina ütlen neegrile neeger (mitte nieger), lõunamere ilusal saarel sündinule - värviline (segavereline) ja küll leian ka lätlastele kohase üteluse, jäädes ise eestlaseks, mitte tsuhnaaks.
Seletasin seda ka oma kirjas Postimehele 9. märtsil. Kahjuks ei ole olnud võimalust lugeda, kuidas ja kas midagi kirja läks.
See viib mõttele, et üle prahi on Kesknädal. Tellige, lugege ja eesmärk ei ole kaugel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)