![]() Mõtetega üle Eesti lendan…R. KOSK, 04. november 2015Valitsuse kava alkoholipoliitikat karmistada on teemaks mitmes meediakanalis. Viinahinna tõstmine on kindlasti mõjus meede. Aga ka alkoholi müügi ja reklaami mõningane ümberkorraldamine, sh kangema kraami väljaviimine kütusetanklatest, annaks positiivseid tulemusi.
Alkoholitootjad on need plaanitavad ümberkorraldused juba ette pihuks ja põrmuks teinud. Väidetakse, et nad polegi soovinud eestimaalaste karskete eluviiside ja tervise arvelt teenida, vaid panevad rohkem rõhku aktiivsele ekspordile. Alkoholi müüakse Soome jt riikidesse. Asi on siis nii, et alkoholisurmad teistes maades toovad kasumit ning aitavad Eesti viinatootjatel ja õllepruulijatel ellu jääda. Oma seisukohtade kaitsmise tuhinas nimetavad viina- ja õlletootjad oma tegevusala mõnikord toiduainetööstuseks. Kas tõesti trükitakse kunagi viinapudelitele „Eesti toiduõli“? Praegu loobivad koalitsioonikaaslasest sotsiaaldemokraatliku tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski kavale piirata alkoholi kättesaadavust kaikaid kodaraisse reformistid Valdo Randpere ja Jürgen Ligi. Miks neid sportliku eluviisiga poliitikuid huvitab külluslik alkoholilett? Mis see on? – See on poliitika.
On niisugune ütlemine, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Uuemal ajal sellest rahvatarkusest alati kinni ei peeta. Tänavu 20. oktoobri Postimehes kirjutas kirjandusteadlane Sirje Kiin, et piirilepingut Vene Föderatsiooniga pole Eesti Vabariigil praegu vaja sõlmida. Minu isiklik seisukoht on vastupidine: piirileping on riigi julgeoleku ja normaalsete riikidevaheliste suhete jaoks vajalik ning Riigikogu peaks selle jõustama. Kes kirjutas järgmised luuleread? Kord veel tahaksin leida kodutee, kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. Sirje Kiin ütleks kohe, et need kirjutas Marie Under pagulasena Rootsis. Aga riigipiiri asjus, selles kogu rahvuse käekäiku puudutavas küsimuses võiks ta usaldada kompetentsemaid ametiisikuid. Kasvõi välisminister Marina Kaljuranda.
Nagu oleme kogenud, leidub vaba ajakirjanduse veergudel ja kanalites täiesti tõest, poolõiget ja vahel ka ebaõiget informatsiooni ning isegi pahatahtlikke mõtteavaldusi. Need artiklid, lood ja laulud, kus tehakse ajupesu, kus autor „peksab mingit sousti“ (kui kasutada Juhan Partsi väljendit), mind ei huvita. Mind on alati paelunud näiteks Nils Niitra, Risto Berendsoni, Erki Bahovski, Urmi Reinde, Rein Siku, Ene Pajula, Anneli Aasmäe, Priit Pulleritsu, Mart Juure looming. Soovitan kõigil kuulata Vikerraadiot, sest seal töötavad tublid ajakirjanikud ja seal ei tehta üleliia palju sõud. Sealt kuuleb ka elust ja sündmustest kahes suurriigis Neeme Raua ja Lauri Tankleri usaldusväärse edastuse kaudu.
Neid, kes nüüd Keskerakonna esimehest Edgar Savisaarest kirjutavad ja teda iseloomustavad, on õige palju. Teame, et Riigikogu valimistel omandas Savisaar suure populaarsuse, aga tal on ka rohkesti vastaseid. Edgar Savisaare elusügis tundub olevat mõnes mõttes sarnane kirjanik Lev Tolstoi saatusega. Tolstoi pandi omal ajal kirikuvande alla ning tema haud kalmistul jäi ilma hauatähiseta. Aga selle kalmu, kitsa murulapikese juurde leiavad turismihooajal tee sajad ja tuhanded inimesed lähedalt ja kaugelt, eriti Prantsusmaalt. Järeltulevad põlvkonnad Eestimaal saavad tulevikus teada, keda meieaegsetest poliitikutest on ajalugu põlistanud riigimeestena. Tänasel päeval aga võime üksnes meenutada valmimeister Krõlovi sõnu: Võib kotka tiibu riivata ka maa, kuid kanad pilvedesse iialgi ei saa.
R. KOSK, pensionär Lõuna-Eestist Viimati muudetud: 04.11.2015
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |