Ka sina, NO99?

Parteide sisimas sorimine lausa ootas järge - midagi asisemat, löövamat, kaasavedavamat, paikapanevamat... Ja säh siis sulle seda NO-teatrit, kus kõige vägevamaks kunstiliseks elemendiks osutus paksult persetamine ja vitutamine nagu tänavavenelaste munnitamine ja litsitamine.

Ei hakkaks siin eestlasigi ei kiitma ega kiruma, aga meie lastetuba ulatub siiski otsaga sinna aega, kus „rasvasemate" ütlemisteta  veel läbi saadi. Ei istu ju teatrisaalis vaid teismelismist veel väljumata tegelased, kelle praegune netipõhine keelepruuk kaugelt ületab omaaegse peldikuseina-"kultuuri".

Meie vanem põlvkond kuulub ealt aega, kus nii ropult ei elatud ega tahetud elada, ega taheta praegugi. Ja olemegi otsaga vanas väravas: kas sellesarnast Eestit tahtsimegi? Ei tahtnud, ega taha ka praegu. Veel vähem on tahta seda teatripildis või kinolinal, nagu muid vahendeid ei jaguks olude edasiandmiseks.

Ilmselt ületas ropenduste tase, vähemalt minul, informatiivsuse ja kaasaelamise. Kahju - kena ettevõtmine sai täis ropendatud nagu ühispeldiku seinad.

Oleks aga suisavale väita, et terves lavastuses polnud kordaminekuid. Kas või see memmekese lugu, kes teleri kinni klõpsab ja lipukese kokku keerab - ootama eestimat aega.

Eestlasi võib pidada külmaks rahvaks oma vabaduste tähistamisel ja toostitamisel - eks neid vabastamisi on olnud nii hulgi, et jõuad sa kõigile, kes tahaksid, kiitust laulda ja tooste tõsta. Praegugi mängime oma vabadust ikka ühest ülemuslikkusest teise ülemuslikkuse alla trügides.

Vaatamata kõigile tuli ka hullul ajal oma elu edasi elada. Oldi oktoobrilapsed ja pioneerid, kuuluti komsomoli ja astuti parteisse, õpiti, et saada haridus ja haritus. Peeti põldu ja toodeti vajalikku, korraldati oma elukest ja olemist nii hästi kui sai ja võis. Ega's elu saanud elamata olla - keda siis sel Euroopal oleks vabastada olnud. Võimuorganid tagasid võimu, julgeolek julgeolekut; ainult sildid vahetusid, et keda ja kuidas. Oma pumbapoiste klass on aegadest aega olnud, kellele rahvas laiemas laastus on olnud ikka vaid abivahend heaks äraolemiseks. Olgu see tollane partei või nüüdsed erakonnad, ikka käib, piltlikult öeldes, segavereliste võitlus rassipuhtuse eest. Ühe partei kihvade asemel on nüüd sääres mitme hambad, ja kõik nad teavad, mis rahvale hea oleks ja mida rahvas ise ei tea.

VÄINO UBINA, linnakodanik Tallinna Mustamäelt

Jaga |