Totaalne riik, lokaalne inimene

HELLE KALDA,      15. detsember 2004




Emotsioonid omandireformi tulemuste hindamisel tulenevad sellest, kuidas keegi õiglusest aru saab. Arusaam õigluse olemusest oleneb ühiskonna erinevate gruppide väärtushinnangutest ja kõlbelistest tõekspidamistest. Erinevatel gruppidel need hinnangud erinevad.

Õiglus ühiskonnas tuleb tagada seaduse rakendajatel konkreetset olukorda silmas pidades. Seadusandja peab iga seaduse kehtestamisel kinni pidama õiguse üldistest põhimõtetest – õiguskindlus, õiguspärase ootuse printsiip, mis on fikseeritud ka Eesti Vabariigi põhiseaduses.
1991. aastal võeti vastu omandireformi aluste seadus (ORAS). See oli poliitiline otsus, mis käivitas omandireformi. Reform võeti ette eraomanike taasloomiseks. Eesmärk oli õige ja vajalik.
Teatavasti eraõiguslike suhete regulatsiooni puhul sekkub riik suhete reguleerimisse vaid niivõrd, kui see on vajalik ühiskonna kui terviku huvides. Ühiskonnas, kus ju tervikuna puudub 100%-line võrdõiguslikkus, peab seadusandja õiguslike regulatsioonide abil kaitsma nõrgemat poolt ja enamuse huve.

Seadus sedastab, et vara tagastamisega endistele omanikele või nende järeltulijatele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.
ORAS aga tekitas kaks poolt, omanikud ja üürnikud. Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel on tagastatud ligi 3500 maja, kus elas üle 50 000 sundüürniku. ORASe vastuvõtmisel otsustati kõik vara tagastamisega seonduvad kulud võtta riigi kanda. Seda pidi reguleerima erastamisest laekuva raha kasutamise seadus. Kui palju on läinud omanikele tagastamise protsess ühiskonnale maksma? Minu sellesisulisele arupärimisele Riigikogus ei suutnud peaminister Parts arusaadavalt vastata.

Meie riigis oli omandi tagastamine totaalne. Tagastati omand, kustutades sellel lasunud võlad ja 50 aasta jooksul tehtud parendused ning omanikud erastasid ka neile nõukogude ajal antud korterid.
1991. aasta redaktsioonis pidid omanikud saama vara tagasi ainult siis, kui nad on nõus üürilepingud võtma üle samadel tingimustel, mis sel ajal kehtisid. Üürileping oli sisuliselt eluaegne või selle ajani, kui riik on üürnikule andnud uue võrdväärse elamispinna, mille üürnik saanuks erastada EVP-de eest nagu üle 90% Eestis elavatest inimestest.
Aastate jooksul laiendati maksimaalselt vara „pärijate" ringi. Tagastati isikutele, kes õigete pärijate hulka mitte kunagi mitte ühegi seaduse järgi kuulunud ei oleks. 13 aastat on riigiametites ja kohalikes omavalitsuses töötanud tuhandeid inimesi, et tagastada vara. Kui hakkame arvutama kõiki neid töötasusid ja majandamiskulusid, saame kokku miljardeid. Ja protsess kestab. Selle on kinni maksnud ja maksab maksumaksja, sundüürnik kaasaarvatud.

Minu arvates on riigis tähtsaim võrdse kohtlemise põhimõte. Kui seadusega tagatakse eelistused ühele poolele, tuleb anda täpselt samas suurusjärgus tagatised ka teisele. Tänase päevani ei ole riik teise poole, nn sundüürnike ees oma kohustusi täitnud.
Inimesed võeti arvele uue eluruumi saamiseks, kuid riik kohalikele omavalitsustele vahendeid ei eraldanud. Kortereid ei ehitatud, ei renoveeritud ega ostetud. Ja probleem püsib.

Valitsus ja meedia väidavad, et kortereid on eraldatud muudele kategooriatele. Selles ei ole ju süüdi sundüürnikud! Erastamisest laekunud raha sundüürnike aitamiseks ei antud. Hoopis muudeti seadust korduvalt, et raha muuks otstarbeks kasutada.

Ka väide, et üürnikud ei soovinud laenuraha, on väär. Sooviti ja lausa seisti ööde kaupa pankade uste taga.
Nii või teisiti, müra ja valesti mõistmist on seaduse rakendamisel olnud liiga palju. Selle asemel et tunnistada reform läbiviiduks, tuleks ausalt tunnistada tehtud vigu ja suurt ülekohut. Minu arvates on reform läbi kukkunud, vähemalt nendele kodanikele, keda mina üürnike liidus esindan.
Omandireform tuleb lõpule viia kompleksselt, mitte ainult ühe poole ülepaisutatud huve arvestades. Toetuste süsteem olukorda ei lahenda, vaid tekitab uut ülekohut. Reaalselt saavutame vaid riigi sotsiaaltoetusteks makstavate summade kasvu miljonite kroonide võrra, millest enamus läheb omandi edasi müünud endisomanike taskute asemel vara ülesostjate – suurte kinnisvarafirmade, sageli välismaalaste pangaarvele. Riigikohus oma 2. detsembri otsusega on ilmutanud sügavat vastutulekut väikese grupi kinnisvaraärimeeste ärihuvidele, milles võime näha korruptiivsust.
Selle asemel et kulutada 200 miljonit krooni sotsiaaltoetusteks, võiks raha suunata sundüürnikele elamute ehitamiseks või pangalaenude omafinantseeringuks.

Tulised kinnisvarahuvide pooldajad väidavad, et sundüürnikud on maksnud liiga vähe üüri, et maju korda saaks teha. Eestis seni kehtinud üür pole olnud takistuseks elamute renoveerimisel. Näeme ju kõik, kui palju maju on korda tehtud sellesama üüriga. Nüüd oleme tänu Reformierakonnale ja riigikohtule (mis on ju peaaegu üks ja sama) olukorras, kus omanik võib suvaliselt üüri tõsta. Selle eesmärgiks on majad üürnikest puhastada ning sel viisil maja edasimüügil selle turuväärtust suurendada.

Riigikogu liikmena olen algatanud kogu elamuseaduse ja omandireformi aluste seaduse suhtes põhjaliku ja kompleksse analüüsi. Samuti olen võtnud ühendust Euroopa Liidu vastavate komisjonide ning meie liberaalide fraktsiooni liikmetega. Olen veendunud, et suudame viia selle küsimuse Euroopa kohtusse. Uue aasta alguses kohtun õiguskantsleriga omandireformi ülekohtu küsimustes.

Juuni on läbi ajaloo toonud eesti rahvale kannatusi ja ülekohut. 1940. aasta 14. juunil viis punavõim kodudest tuhandeid peresid. 13. juunil 1991. aastal vastu võetud ORAS käivitas enneolematu ulatusega siseküüditamise. 2004. aasta juuni läheb ajalukku kui Riigikogus üüripiirmäärade vabakslaskmise kuu.
Kallis rahvas, kõiges selles ei ole süüdi sundüürnikud, kellest paljud on ise Siberis käinud ja kellest enamik polnud sel ajal veel sündinudki. Riik suunas ränga hoobi põliselanike vastu, riik peab selle ka heastama.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (31)