Eesti eksperiment:

HERBERT VAINU,      16. jaanuar 2002




Möödunud aasta oli järelärkamisaegses Eestis rikas poliitiliste ümberreastumiste poolest. Päevasündmused varjutasid mitmeid strateegilisi plaane, sh ka Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei üleskutse mõttevahetusele, mis ilmus Kesknädalas ja Raplamaa Nädalises pealkirjaga "Tehkem Eesti eksperiment!".
Vastukajad üleskutsele on ajakirjanduses avaldamata ja käsitlevad põhiliselt pisiküsimusi, ettepaneku iva pole tabatud. Seepärast lubatagu mul kui ühel plaani põhiautoril selgitada ettepaneku tagamaid.
Kahe maailmasüsteemi puhul kulutasid mõlemad mitte ainult suuri summasid võidurelvastumisele, vaid püüdsid ka oma mõjuringkonnas oma retseptide kohaselt arendada nn kolmanda maailma maid. Suurema eduta, sest vahe rikaste ja vaeste riikide vahel pigem kasvas kui kahanes. Nii on see praegugi. Looduse ja ühiskonna vastuolude teravnemisele ja teiste globaalprobleemide esilekerkimisele 1970-1980. aastail suutis kapitalism paremini reageerida, mis aitas kaasa ta võidule.
Võidueufoorias volitasid arenenud kapitalimaad Rahvusvahelist Valuutafondi (IMF) juhtima ümberkorraldusi endistes sotsmaades. Fond valis nende riikide rahva jaoks kõige valulisema - kapitali esialgse akumulatsiooni staadiumisse tagasipaiskamise tee. Rockefelleri taolisi röövparuneid asendasid ärastajad. Liigse reglementeerimise kaotamise kõrval viis see tollele perioodile omasele sotsiaalsete vastuolude teravnemisele.
Arengumaadest veel järsem majandussüsteemi muutmine tõi kaasa majanduslanguse. Tänaseni pole enamik endise idabloki riike suutnud taastada siirdeperioodi eelset sisemajanduse ega rahvuslikku kogutoodangut. Olukorda komplitseeris, et lükati tagasi tuntud miljardär-filantroobi George Sorosi jt ettepanekud anda siirderiikidele suurt majandusabi analoogiliselt USA toetusele sõjas kurnatud riikidele pärast Teist maailmasõda.
Üldises võidueufoorias ei võeta looduse poolt esitatud väljakutseid enam endise tõsidusega. Mõnest edusammust tiivustatuna väidetakse, et eelseisvatel aastakümnetel, koguni aastasadadel, pole isegi taastumatute loodusressursside ammendumise ohtu. Lootus lahendada inimkonnale elutähtsad küsimused endisel kombel tehniliste ja tehnoloogiliste uuenduste abil on riskantne kurss. Mõne arengumaa ja endiste sotsmaade teistest suhteliselt kiirem areng võib need muuta millekski Hollywoodi Ameerika sarnaseks. Kapitalismile omane tarbimiskultus, samuti planeedi elanike arvu kiire kasv soodustab eeldatavasti ülemaailmset katastroofi.

Möödunud aasta oli järelärkamisaegses Eestis rikas poliitiliste ümberreastumiste poolest. Päevasündmused varjutasid mitmeid strateegilisi plaane, sh ka Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei üleskutse mõttevahetusele, mis ilmus Kesknädalas ja Raplamaa Nädalises pealkirjaga "Tehkem Eesti eksperiment!".

Väljapääsu otsimisel on esitatud mitmeid vähem- või enamfantastilisi plaane. Üks imponeerivaim ja realistlikem on tendents, millest räägivad eriti Ameerika sotsioloog Roland Ingelhart ja Vene akadeemik N.N. Inozemtsev. Nad väidavad, et ainelise heaolu ja turvatunde suurenedes kerkivad inimeste tegevusmotiividena rohkem esile vaimsed-kultuurilised ja eetilised momendid, mida mõnikord nimetatakse postmateriaalseteks. Nõnda edenevad ka võimalused globaalprobleemide lahendamiseks. Ingelharti arvates on niisuguseks arenguks eeldusi nii kapitali- kui ka endistes sotsialismimaades.

Uus paradigma maailmale ja Eestile

Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopas oli elementaarne elatustase. Ka turvalisust jätkus pärast massirepressioone piisavalt - kindlustatud oli töö, tasuta haridus ja arstiabi jne.
Kes on neil aegadel elanud, mäletab rahva kultuurihuvi nii professionaalse kultuuri tarbimise kui ka taidluse vastu. Viimast toetas riik, kuigi mõnikord kirvemeetodil, marksistliku teesi järgi isiksuse igakülgsest arendamisest.
Kuigi täna näeme siin tagasiminekut, oleks siiski vast veel lootust sisendada eesti inimestesse missioonitunnet, läbimaks kiirkorras Ingelharti-Inozemtsevi jt täheldatud käitumismotiivi muutust. See tõstaks meie eneseteadvust ja vähendaks ohtu eestluse kadumisele. Ettevõtmisel, mis lähtuks teatud määral konvergentsiteooriast, võiks olla ülemaailmne tähtsus. Ja seda nimetamegi Eesti eksperimendiks.

Meil murtakse piike teisejärguliste küsimuste pärast

Kui kirjeldatud vaatenurgast läheneda küsimustele, mille ümber praegu Eestis piike murtakse, tunduvad nad teisejärgulistena. Heaolu kasv, Euroopa Liitu ja NATOsse pürgimine jmt on kahe maailmasüsteemi kadumisega ja suurte muutustega Venemaal kaotanud oma teravuse ning Eesti eriline asend maailmas võiks olla oluline julgeolutegur.
Põhitähelepanu tuleks praegu pöörata Eesti iseärasustele nüüdses maailmamosaiigis:
1) Eesti on siirderiigina erinevalt maadest, kus kapitalivõim on vahepidamata püsinud juba sajandeid, suhteliselt labiilses olekus, teda on kergem suunata sinna-tänna. Rahulolematus praeguse olukorraga soodustab uudse tee otsinguid.
2) Eestlased on haritud, innovatsioonialtid inimesed. Nagu öeldakse eesti ühiskonnateadlaste ühes mulluses väljaandes: Eesti rahvas on raamatu -, laulu- ja arvutirahvas.
3) Eesti on siirderiikide, ka Euroopa mandriliste rahvusriikide seas väikseim. Seepärast võime nähtavasti arvestada rikaste riikide finantstoetusega, kui suudame neile selgitada, et tahame eksperimenteerida millegi niisugusega, mis on nende oma ühiskonnateadlaste hulgas tendentsina ära märgitud.
Eesti on ühiskondlikuks eksperimendiks vaat et ideaalne, kui ainult me ise läänestumise tuhinas oma trumpe maha ei mängi. Kui me taidluse riiklikust suunamisest loobudes ja vaid omavalitsuste pärusmaaks jättes ei madaldaks seda Lääne-Euroopa tasemele. Kui nii ei läheks lõpuks kaduma ka meie väärtuslik erijoon - laulupeod ja nooremad põlvkonnad jääksid ilma seda laadi vaimsest elamusest.
Kui jätkub töötute ja nende laste oma kodunt külma kätte küüditamine, tõuseb koolikohustust mittetäitvate laste arv. Tulemus on, et varsti pole me enam täiskirjaoskaja rahvas. See juhtub ka siis, kui minnakse kaasa Lääne absurdiga muuta televisioon kogu inimeste vaba aega paugutamise ja reklaamiga täitvaks vaimse mandumise masinaks.

Eksperimenteerija või eksperimenteeritav?

Sõna eksperiment meie pöördumise tekstis jäi lugejaile meelde. Üks väidab Kesknädala internetiküljel, et sotsialistlik eksperiment meil juba oli, uut enam ei taha. Teine vastu: enne teise eksperimendi alustamist lõpetame esimese. Ja loetleb esimese tunnusjoontena üles peaaegu kõik tänase Eesti elu negatiivsed küljed.
Mulle tundub teine seisukoht õigem, kuigi mitte päris täpne. See, mis toimub praegu endistes sotsriikides, eriti arenenumates (vähemarenenud lähenesid arengumaadele ja seal polnud üleminek kapitali esialgse akumulatsiooni staadiumile sedavõrd laastav), pole mitte niivõrd loomulik areng kuivõrd lääne kapitali eksperiment. Neil on küllalt nii finantsilisi, propagandistlikke kui ka muid vahendeid oma tahte läbisurumiseks. Ent täielikult ei saa Lääne eksperimenti ebaõnnestunuks pidada.
Inimesed ju naudivad kasvanud vabaduse määra ja reguleerimise vähenemist. Terad tuleb aga eraldada sõkaldest ja need eksperimenti kaasa võtta. Esmajoones takistada inimestel, kel on vabaduste realiseerimiseks rohkesti raha, kasutamast seda ühiskonda tervikuna kahjustavalt.

Justkui maisikampaania Rjazani oblastis

Mööname, et meie planeeritud eksperimendis on kui mitte utopistlikke, siis vähemalt ajast etteruttamist. Ameerikaski areneb Ingeharti täheldatud tendents visalt ja Venemaal pole Inozemtsevi vaated olenemata tema akadeemikutiitlist leidnud resonantsi. Eestis aga täheldame jooni, mis takistavad meie ettepaneku mõistmist.
Eesti viimaste aastakümnete areng on omamoodi paradoksaalne. Sõjajärgses Eestis püüdis vabariigi juhtkond (kui Karl Vaino ja mõni tema satraap maha arvata), olles keskusega seotud nii riiklikku kui parteilist liini pidi, Moskvast tulnud kahjulikke ja rumalaid korraldusi mahendada asjalikumateks ja siinsetele tingimustele enam vastavaks.
Meenutagem kas või reageerimist Hrushtshovi maisikampaaniale. Suveräänse Eesti juhid on üliagaralt püüdnud täita oma Lääne innustajatelt saadud korraldusi, olla paavstist paavstimad ja kiitust välja meelitada. Eriti on see ilmnenud kahe Mart Laari juhitud valitsuse puhul. Seepärast võime seda nimetada ka Laari eksperimendiks. Tema partei Isamaaliit paistab silma absoluutse välismaa, s.o Lääne kummardamisega. Tema parteid oleks tõesti õigem nimetada Välismaaliiduks.
Praegune Eesti meenutab mõneti Rjazani oblastit tollesama maisikampaania ajal. Tagajärjed olid kurvad. Analoogiline ülipüüdlikkus siin on viinud olukorrani, mida võiks iseloomustada rahvaliku kõnekäänuga "pealt uihh, alt fuihh!" või kahe Eesti väljakujunemiseni.
Meie ettepanekut on raske mõista mõlemal Eestil. Nn teisel Eestil on probleeme eluspüsimisega. Talle jäävad loomulikult kaugeteks vaimsed-kultuurilised püüdlused. Esimese Eesti eesmärk on aga Lääne ahvimine ja riigi renomee tõstmine Läänes. "Uihh-fuihh"-süsteemi muutmisest pole ta huvitatud.

Teeme mõtlemise peo

Laari-järgse valitsuse moodustavad nähtavasti väga erineva programmiga parteid. Valitsuse püsimise eeldus on vastastikune mõista püüdmine ja kompromissivalmidus. Loodetavasti leiab suuremat tähelepanu ka meie pöördumine.
Lisaks meedias arutlusele soovime uuel aastal kutsuda kokku koosoleku, kus analüüsitaks mitte ainult meie, vaid ka teised mullu esitatud Eesti tuleviku strateegilised kavad (Jaan Einasto, Ivar Raigi, Aadu Luukase jmt omad) ja leida kompromiss. Konverentsile võiks kutsuda ka välismaa tuntud ühiskonnategelasi.

Esitaksin ka paar uusaastasoovi. Esiteks, et selle konverentsi korraldamisel ning üldse Eesti poliitika kujundamisel võetaks rohkem arvesse meie ettepaneku metoodilisi aluseid:
-- püüda lähtuda maksimaalselt realistlikust maailmapildist ja Eesti kohast selles;
-- üritada hästi tunda ja arvestada tänapäevast üleilmset ühiskonnateadust. Mitte niivõrd seda, mis suure rahaga esile lükatud (näiteks läänelikult üliindividualistlik postmodernismi teooria), vaid just seda, mis annab tunnistust intensiivsest tõeotsimisest;
-- pöörata tähelepanu inimestevaheliste ja ühiskondlike suhete klaviatuuris mitte ainult kolmele traditsioonilisele oktaavile (poliitilisele, majanduslikule ja sotsiaalsele), vaid ka n-ö kõrgematele nootidele. Tähtsaim pole ju mitte see, kui jõukalt, vaid kui sisukalt me elame.
Ja teiseks, arutluste õhkkond. Otsustama ei peaks üksnes parteisõdurid, kus enamus dikteerib lõpuks oma tahtmise. Viljakas arutelus toimub mõttevahetus maksimaalselt heatahtlikus ja üksteist mõista püüdvas õhkkonnas, seejuures üldisi huve isiklikest ja kildkondlikest kõrgemale seades. See peaks olema tõeline mõtlemise pidu.

Inimesed naudivad kasvanud vabaduse määra ja reguleerimise vähenemist. Terad tuleb eraldada sõkaldest ja Eesti eksperimenti kaasa võtta. Inimestel, kel on vabaduste realiseerimiseks rohkesti raha, tuleb takistada seda kasutamast ühiskonda tervikuna kahjustavalt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)