Nädala juubilar AUGUST JAKOBSON 105

Uue kalendri järgi 2. septembril 105 aastat tagasi sündis Pärnu linna Rääma agulis mees, kellele oli määratud oluliselt kujundada eesti kirjanduse nägu. Jutt on August Jakobsonist, kes jõudis oma suhteliselt lühikese elu jooksul kirjutada 17 romaani, 11 novellikogu, 15 näidendit ja arvukalt muinasjutte lastele. Sõjaeelsel ajal ei suutnud nii produktiivne olla ükski teine eesti kirjanik.

Jakobson kujutas põhiliselt elu hammasrataste vahele jäänud väikest inimest. Ta tegi seda halastamatult realistlikus laadis. Nagu kaasaegsedki kirjanikud, üritas ta välja töötada põhilist kujundit, "tuumsõna", millega tema loomingut seostataks. Jakobsonil sai selleks väljend "igavesed eestlased". See tuli pärast tema kuulsat romaanitsüklit "Igavesed eestlased"  ("Vaikne õhtu", 1937; "Oktoobrituul", 1938; "Lumi sulab", 1940).

"Igavesed eestlased" olid Tammsaare "igavese inimese" kontseptsiooni lähemateks mõttesugulasteks. Nii Jakobson kui ka Tammsaare said selle mõtte Tallinnas 1921. aasta märtsis Hommikteatris lavastunud Alfred Brusti draamast "Igavesed inimesed".

Küllaltki jõuliselt on Jakobson end mõtteloosse kirjutanud rindelt tagasi pöördujate ja tõusikute kirjeldamisega. Jakobsoni tõusikud on naturaalsed ja eredad ning nende tehtud sohk võiks väärida mis tahes kelmiromaani lehekülgi. Niisugust tegelaskonda kohtab intelligentsiromaanis "Vana kaardivägi" (1935) ja eriti "Metsalise rajas" (1936), raamatus, mille eest Jakobson pälvis ka Eesti Kirjanduse Seltsi preemia. Palju kõmu tekitanud debüütromaan "Vaeste-Patuste alev" tuli 1927. aastal, sellele järgnes lähiajalooline triloogia "Tuhkur hobune" (1928-1933). Samal ajal avaldas Jakobson perekonnasaaga "Andruksonide suguvõsa" (kolm köidet, 1931-1934). "Andruksonidele" järgnesidki intelligentsiromaanid (1932-1938) ja lõpuks eelmainitud "Igavesed eestlased".

Jakobson polnud kirjanik, kes oleks sattunud ümbritseva keskkonnaga teravasse vastuollu. Loomulikult oli tema teoste ausus vaikiva ajastu mõneti sumbunud atmosfääris kõrgeimale võimuladvikule vastumeelt, kuid intelligentsile selline vasakpoolsus just meeldis. Jakobson leidis palju austajaid seetõttu, et julges meie kirjanduspildis vastuvoolu ujuda. Kolmekümnendate aastate algupoole hakkasid paljud kirjanikud täitma riiklikku propagandatellimust eesti rahva heroilise mineviku kujutamiseks juba alates Sigtuna väravate röövimise ajast. Tippautorid ei läinud naljaka kampaaniaga kaasa, kuid see ei tähenda kaugeltki, nagu oleks sellegi järjekordse kampaania korras kirjutatud ainult pahna.

Jakobsoni tähtsus meie kultuuri arengus ulatub üle aegade. Ta kaitses kõige lihtsamat inimlikkust, tähtsusetu inimkübeme helli tundeid julmal sajandil, kirjutades sellest enamikule arusaadavas keeles. Ka stalinistlikule propagandamasinale loovutas ta vaid krosse, muutes bolševistliku tellimuse alusel kirjutatud näidendi "Elu tsitadellis" (1946; film 1947, režissöör Herbert Rappaport) üldfilosoofiliseks aruteluks. Siiski ei suutnud Jakobson oma loomingus olla prohvet ja visionäär nagu Tammsaare või Vilde. Ta ei suutnud kuidagi ette näha totalitaarsete režiimide vohamist lähitulevikus.

August Jakobson suri südamerikkesse 23. mail 1963. Aastail 1950-1958 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe tseremoniaalsel ametikohal. Kadunud kirjandusteadlane ja pedagoog Kalju Leht, kes nooruses viibis palju Kadriorus ja sõbrustas seal Nigol Andreseni pojaga, on mulle kümme aastat tagasi jutustanud, kuidas nägi välja Jakobsoni töönädal sel perioodil. Nagu paljud kirjanikud, sattus ka Jakobson oma kirjutatust suurde põnevusse ega raatsinud enam käsikirja tagant lahkuda. Nii tiksus kell juba sügava öö tunde, kui Jakobson viimaks sigaretipaki ja musta kohvi tassi ohates kõrvale pani ja korraks suigatas. Ja kuigi tema töö Presiidiumis oli täiesti formaalne ja kirjanikust ei sõltunud midagi, nõudis tol ajal valitsenud mentaliteet siiski, et selline riigiametnik pidi hommikul vähemalt kella kümneks kohal olema. Nii tekkis kestev unevõlg, mis tervisele lõpuks hirmsa löögi andis.

AARNE RUBEN, kirjanik

Jaga |