Väga hea juubelilugu! Sellest saab August Jakobsonist päris kujuka pildi - tema olemus ja tähtsus kirjandusloos on siin lühidalt, kuid selgesti ära seletatud. Kahju, et seda Jakobsoni tänapäeval eriti enam ei tunta ja mõned rumalad peavad peaaegu et "rahvuskultuuriliseks auasjaks" tema tähtsust pisendada või koguni nullida.
Siin kirjanikust kirjutatus ka oma õpetlik iva. Selgub, et andekas ja töökas kirjanik, kes oli kahjuks saanud kõrgeks ametnikuks, kellest tegelikult midagi ei olenenud, kuid kes pidi ettenähtud aja ametilaua taga valves istuma ja tegema näo, justkui ta hoolega ajaks kroonuasju, tegelikult ju töötas end surnuks. Sundides end olema siiski ikka veel ka kirjanik, tegi ta, ilmselt naudinguga, kirjanduslikku öötööd, mille tagajärjel tekkinud kestev unevõlg andis tervisele lõpuks hirmsa löögi. Raha pärast polnud tal ilmselt küll vaja rassida, kuid küllap loomesund oli tugev, võib-olla ka auahnus. Siit õpetus: ei tohi lasta tekkida unevõlga! See võib olla hullem kui pärisvõlg.

Lisaks lausele - "Kadunud kirjandusteadlane ja pedagoog Kalju Leht, kes nooruses viibis palju Kadriorus ja sõbrustas seal Nigol Andreseni pojaga" - et Kalju elas ju ka Nigol poja Eeriku juures Kosel , kui käis koos Nigoli pojaga Pedas , aga ka korralikult mustas Nigolit peale tema arreteerimist. Nii tänaski ta Nigolile hoolitsuse tema eest!!

Tundsin isiklikult Kalju Lehti , küll põgusalt , aga oli üsna julge ütlemisga arvustaja .Ta teadis mida rääkis . M.O.