Keskmised koju tulevad!

Minu esimese blogiloo pealkiri viitab meie rahvuseepose "Kalevipoeg" värsiridadele "Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad!". (Need sõnad on omased ka teiste rahvaste folkloorile, kaotamata aktuaalsust tänapäevalgi.) Sellesse saab suhtuda kui hoiatuslikku lugulaulu, mille algne kontekst oli õpetussõnade jagamine, kuidas lahingus ellu jääda, sõjast hoiduda. Ka tänases ühiskonnas peab igaüks oma isiklikke võitlusi.

Eesti valitsus otsustas jätta oma rahva vaba elektrituru karmi meelevalda, võtmata ränga hinnatõusu ärahoidmiseks tarvitusele vajalikke meetmeid (kuigi see võimalus oli olemas). Ka tegematajätmine on tegu.

Kes on praeguses Eesti Vabariigis kangelased? Kõik, kes siin on veel vastu pidanud. Kindlasti on nende seas õpetajad ja päästjad, keda riik pisikeste sissetulekutega "õnnistades" alavääristab. Kui praegune olukord jätkub, on vähesed noored õpetajakutse omandamisest huvitatud, ja hariduse kvaliteet langeb. Päästekomandode sulgemisega kannatab riigi sisejulgeolek.

Seda nimekirja võiks jätkata, aga milline võiks olla lahendus?

Arvan, et betooni asemel tuleks investeerida eelkõige inimesse. Eesti huve saaks senisest julgemalt kaitsta ka Europarlamendis. Tuleks loobuda praegusele valitsevale klikile omasest Potjomkini küla ehitamisest, kus Eesti välisfassaad on hiilgavaks nühitud, aga samas selle lagunev ja laostuv tagune koos viimaste truude pärismaalastega on jäetud ilma hooleks.

Sõna "keskmine" tähendusväli on siinkohal mitte niivõrd keskpärase kuivõrd ühetaolise ülistamise mõistes, vaid tugeva keskklassi kujundamise mõttes. Eesti ühiskonna keskklass on õhukese kultuurikihiga. Laenuorjad ei moodusta veel keskklassi. Nemad on väsinud. Neile ei saa seda ka pahaks panna, et nad käega löövad. Eesmärgiks peaks olema laenuorjusest vabanemine; see on tugeva keskklassi kujunemise eelduseks. See, kuidas teatud huvigruppide poliitika on välismaa panku nuumates oma rahva laenuorjusesse tõuganud (suuresti nende laenude teenindamiseks on rahvas sunnitud välismaale tööle minema), on omaette teema.

Need, kes tunnevad Eesti riigis eksisteerimiseks laiemat kandepinda, kes tajuvad, et see riik tõepoolest hoolib nendest, tulevad lõpuks ikkagi koju tagasi.

 Keskmised koju tulevad?

Roland A. Rand

Jaga |