Tartu linnavolinikke üritati jõuga vaikima sundida

Tartu 2013. aasta eelarve surus võimuliit volikogus jõuga läbi. Komisjonides kõlanud kriitikale vastas linnavalitsus tuimalt: "Las volikogu otsustab!" Hoolimata linnavalitsuse hinnangul toreda eelarve koostamisest, saatsid volikogus selle mõlemat lugemist meeleavaldused. Esimesel lugemisel oli maja ees palgatõusu nõudvate lasteaednike miiting, teisel - seal võis näha nii Anne Noortekeskuse ehituse kui ka Tartu Tamme Gümnaasiumi oma majja jäämise eest seisjaid.

Vastuseis teerullile

Keskerakonna fraktsioonil oli kavas venitada linnavolikogu istungi algust ühe tunni võrra, et istung algaks kokkulepitud ja linnarahvale harjumuspärasel ajal. Selle käigu peamine mõte oli tähelepanu juhtimine opositsiooni ja lihtrahva olemasolule linnas.

Keskerakonnal oli ette valmistatud 21 arupärimist; kõik fraktsiooni arvates tähtsad, konstruktiivset lähenemist ning mainitud probleemide lahendamist nõudvad. Näiteks tõstatasime arupärimistes ohtlike jääpurikate, Kitsa tänava libedate treppide, bussijaama võimaliku lammutamise jmt teemad.

Opositsioonil ei ole just eriti palju võimalusi end kuuldavaks ja nähtavaks teha. Nüüd üritati ära võtta ka üht viimastest võimalustest. Nagu Toompeal nii ka Tartus on normaalse suhtlemise ja läbirääkimiste asemel tavaks saanud jäik ning kõigutamatu demokraatiakauge poliitika. Loomulikult oleks me võinud oma arupärimised esitada kirjalikult, ettekandmata, kuid tegelik arupärimiste mõte oli ikkagi protest - vastuseis teerullile!

Keskerakonna fraktsioon oli jõudnud esitada umbes 12 arupärimist, kui IRL-i fraktsiooni esimees Toivo Maimets tegi siinkirjutaja arupärimise ajal ettepaneku keelata arupärimiste ettekandmine. Hoolimata vastuolust linna põhimäärusega pani volikogu esimees selle saalis hääletusele, ning võimuerakondade parteidistsipliin toimis kõikumatult - ettepanek kiideti heaks. Seda hetke, mil minult võeti põhiseadusega tagatud õigus sõna- ja mõttevabadusele, tundsingi partokraatliku diktatuuri tippmomendina.

Sihipärane reeglite eiramine

Kuna tolleks hetkeks oli siinkirjutajal esitamata seitse arupärimist, viisin need volikogu esimehe Mihhail Lotmani lauale. Tema aga ei tahtnud minu siirast murest tulenevaid arupärimisi isegi kirjalikult vastu võtta ja viskas need süüdimatult põrandale, kust linnavolikogu sekretäril tuli need kokku korjata. Nii piinlikku olukorda ei juhtu Eesti poliitikas just eriti tihti.

Segadusele järgnenud vaheajal mõistis koalitsioon oma viga, ning minu kui linnavoliniku sõnaõigus taastati. Koalitsiooni lahkel loal lubati mul isegi arupärimised ette kanda.

Võimuliidu teerullitaktika sellest aga ei raugenud. IRL-i fraktsiooni kuuluv volinik Kristjan Mugra üritas lühendada mul arupärimisteks põhimäärusega ette nähtud aja 3 minuti pealt 30 sekundini.

Selle ettepanekuga näitas järjekordne koalitsioonipoliitik oma puudulikku linna põhimääruse tundmist. Nimelt tuleb väljapakutud põhimääruse muutmist menetleda vähemalt kahel järjestikusel volikogu istungil, ja seetõttu polnud muudatusettepanek mingil juhul teostatav. Minu veel suuremaks hämminguks pani volikogu esimees selle siiski hääletusele, kuid tänu saalis olnud koalitsioonipoliitikute vähesusele see õnneks läbi ei läinud.

Kahjuks tuleb tunnistada, et Tartus pole probleem mitte ainult linnarahvale kahjulike ning suurt vastuseisu tekitanud otsuste läbisurumises, vaid ka volikogu enda kehtestatud reeglite sihipärases eiramises. Ehk siis - lisaks sellele, mida tehakse, on tõsine mure, kuidas seda tehakse.

SILVER KUUSIK, Tartu linnavolikogu Keskerakonna fraktsiooni liige

[esiletõste] Opositsioonil ei ole just eriti palju võimalusi end kuuldavaks ja nähtavaks teha. Nüüd üritati ära võtta ka üht viimastest võimalustest.

Jaga |