Isehakanud parempoolsed on Eestis siiski olemas

Parempoolsus on suuromanike, keskmisest rikkamate, end elitaarseks pidajate ideoloogia. Nende meelest on ebavõrdsus ühiskonnas normaalne ja nad püüavad oma priviligeeritud seisundit säilitada. Nii toimisid  Prantsusmaal žirondiinid või Inglismaal toorid. Või nagu olid meil Pätsi-aegadel isamaaliitlased. Ja nagu on kenasti oma „parempoolsust“ välja mänginud Eesti praegused isamaaparteid Reformierakond ja IRL, kuigi neil, vaesekestel, enamasti pole elitaarseid juurejupikesi, mida alal hoida ja eksponeerida, – nemad lihtsalt hakkasid „iseenese tarkusest“ üleöö parempoolseteks. Sest aeg oli selline – rumala rahva varandused tuli ju üle võtta. Ja nüüd ongi nad tõepoolest parempoolsed, valmis kaitsma püha eraomandit. Pole tähtsust, kas riik on paks või õhuke. Neile on parem, kui see on õhuke.

Lihtsale inimesele on aga kama, kas praegused riigihävitajad on parem- või vasakpoolsed. Siiski võiks poliitisendite määratlemisel tarvitada lihtsat retsepti, mille ütles välja üks Eestit väisanud Itaalia eurosaadik: „Parempoolsed on ebaausad, vasakpoolsed on ausa(ma)d.“ Sestap jälgige libekeelte nägusid ja jutte, eriti aga tegusid.

Eriti nüüd, kui Eesti riik on mürtsuga põhja keeratud, ehkki oleme aastat viisteist olnud „õigel teel“.

Kas peaksime uskuma Margus Tsahknat või keda muud tahes üksmeelele ja monoliitsusele kutsuvast libedikekoorist? Et uusi kartulikoori lauale ja uusi ahteid orjarahvale ette...

Ei, see siin pole järjekordne virisemine või parastamine. Pigem on see väljaelamata mure, et meie riik saab otsa, kui usume praeguste valitsejate krokodillipisaraid.

Õigupoolest ei näegi praegustele „parempoolsetele“ tulevases Eestis poliitilist nišši. Isegi mitte Canossa-väärse patukahetsuse korral. Seni pole nad aga isegi süümepiinu ilmutanud.

HANS PALKMAN, Pärnumaa

Jaga |