Kuidas ma Bushi-päeval tööle tulin

Allan Alaküla,      29. november 2006


Targu jätan auto koju, tulen bussiga. Aegsasti. Kino Kosmos juures küsin vastutulevalt politseinike-paarilt: kas Toompea tänavat mööda Toompeale jalgsi tööle saab? Saab, kui on dokument kaasas, – julgustab patrull.
Kell 8.50 jõuan esimese politseipostini Kaitseliidu peamaja juures, Wismari nurgal. Küsitakse dokumenti ja seda, kuhu minek. Annan dokumendi kontrollimiseks ära ja ütlen, et tahaks tööle, Kesknädalasse.
Minu järel tuleb ema paariaastase poisiga, maalt. Jutu peale, et nad tahaks minna lihtsalt Bushi vaatama, lehvitama, ei anna politsei neile mingit lootust. Ema on siiralt õnnetu, ütleb, et tal on häbi, et eestlastel ei lasta ka Bushile oma poolehoidu näidata; Elizabethiga oli sama lugu.
Tuleb Soome saatkonna turvatöötaja, kes ei taha rohkem ega vähem kui oma tööle minna, kuid tema samuti edasi ei pääse. Seepeale tema poolt Bushi ja Ameerika kohta lendu lastud kommentaar oli tugevalt ebadiplomaatiline.
Saabub must Hummer. Mõtlen, et eelvägi... Aga kui selle auto nina ruttu ringi keerati, kostab politseinikelt, et see ju ainult Jaanus Rahumägi.
Kell on saanud 9. Politseinik annab mulle ID-kaardi tagasi ja teatab, et nüüd ei pääse enam keegi läbi. Küsimuse peale, kuidas ikkagi tööle saada, soovitab politseinik helistada numbril 110. Mida teengi. Sealt antakse politsei infokeskuse number, kuhu helistan. Kuulatakse asjalikult ära, lubatakse tagasi helistada. Kümnekonna minuti pärast helistataksegi, küsitakse üle kas mul on ikka dokument kaasas ja mis on minu tööpaiga aadress. Need üle kuulnud, soovitab infokeskus mul seda veelkord ka politseinikule öelda. Kuna olen seda varem teinud, palun infokeskuse mehel seda ise politseinikule korrata. Mõjub!
Tee Toompeale on vaba! Tõusu palistavad vaid mõneliikmelised politseisalgad, kellele mina enam huvi ei paku. Lossi platsil on neid rohkem, seletavad midagi riigikogulase Tõnis Kõivuga. Mõtlen, et olengi juba pääsenud, kui...
Kell 9.20 on ees järgmine politseipost Toomkiriku platsi nurgas. Raudaia vahelt küsib mundrimees algul dokumenti, kuid siis kinnitab pärast raadioteel läbirääkimist, et enam keegi läbi ei saa. Küsimuse peale, kas peaksin nüüd siis kahe aia vahel maa alla vajuma või õhku haihtuma, ütleb politseinik, et tema ei tea – tema teeb oma tööd. Mis oli kahtlemata õige.
Helistan uue abipalvega infokeskusse. Sealt lubatakse tagasi helistada. Läheb tubli 15 minutit. Jälgin Toomkiriku platsil jaheda tuule käes varbaid koksivaid politseinikke, kelle vahel sehkendab pintsakuväel paar tõmmut ja jässakat tegelast.
Ja ei möödu kahtkümmet minutitki, kui mind tuleb saatma politseinik. Kell 9.40 lähevad viimased 150 meetrit ludinal kolme eri saatjaga, kes mind juba lugupidavalt „härrasmeheks" tituleerivad ja nagu eriti tähtsat isikut üksteisele üle annavad.

Kogu lugu ja ka mõningane iroonia oleks jäänud olemata, kui politsei jagatud eelinfo liikumispiirangute kohta olnuks pädev. Veel esmaspäeval saatis Eesti politsei Toompea postkastidesse laiali kolmekeelse kinnituse, et teisipäeval on piirkonna elanikel ja seal töötajatel võimalik oma kodule või töökohale ligi pääseda jalgsi. Osutati: „Seetõttu palume Teil visiidi ajal kindlasti kaasas kanda isikuttõendavat dokumenti."
Tegelikkus oli märksa keerulisem.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)