Poliitilised liidud ja mida nendega peale hakata

UDO SOHA,      17. aprill 2002



Miks on poliitilised liidud Eestis alati ebakindlad? Miks ei pea ükski meie vabariigi valitsus vastu oma volituste lõpuni? Kas eestlased tõesti ei suuda omavahel kauem kui paar aastat kehtivaid kokkuleppeid sõlmida?

Õige vastus neile küsimustele anti juba XIX sajandil. "Meil ei ole püsivaid sõpru ega alalisi vaenlasi, alalised on ainult meie huvid," kuulutas üks toonane Suurbritannia peaminister. Täpsemalt pole poliitika olemust ilmselt võimalik väljendada. Kui sellele lisada Napoleoni tuntud maksiim, et poliitikal pole südant, on vaid mõistus, saame ammendava informatsiooni ka poliitikute kohta. Probleem ongi nähtavasti mõistuses. Küllap seda lihtsalt ei jätku, et teha vahet riigi, partei ja isiklike püsihuvide vahel ning järjestada need eeltoodud viisil. On see siis tõepoolest võimatu või pelgalt raske ülesanne?

Riik on ühishuvi

Mis on riik? Tänapäeval eeskätt katusorganisatsioon riigialamate ühishuvide kaitsmiseks, eks ole. Demokraatliku riigi püsihuvideks on seega ta alamate enamiku elujärje võimalikult kõrge tase ja nende kaitsmine välisvaenlaste vastu ning kurjategijate eest. Mõlema ülesande täitmiseks tuleb juhtidel peamist tähelepanu pöörata riigi stabiilsusele, st rahva arvu püsivusele ja rahulolule riigiaparaadi funktsioneerimisega.
Suures osas nuriseva ja kiiresti väheneva elanikkonnaga riik stabiilne olla ei saa. Sellest tingituna pole ühelgi valitsusel pikka iga, kui ta ei saavuta lühikese aja jooksul märgatavat edu. Tuleb võtta arvesse riigiaparaadi võimekust otsida ning leida toetust varakatele ringkondadele kuuluvas ja järelikult ka nende huve kaitsvas meedias, mis kogetu põhjal on üsna edukalt suuteline mõmmikut tükk aega tiigrikutsuna serveerima, samas kujutades ristikulehte karuputkena.
Viidakem president Lincolnile, kelle arvates on võimalik petta väheseid inimesi pikka aega või paljusid inimesi lühikest aega, kuid paljude inimeste pikka aega petmine on võimatu. Küllap kehtib see ka Eestis.
Parteid on poliitiliselt ja majanduslikult ühtmoodi mõtlevate isikute huvide kaitsemiseks loodud ühendused demokraatlikus või seda simuleerivas riigis. Taotluste läbisurumiseks tuleb neil püüelda maksimaalse esindatuse poole kõigis valitavais organeis, et sel teel pääseda kas omavalitsust või valitsust moodustama või selles osalema.

Kelle leiba sööd

Parteidel on vaja võimalikult palju liikmeid ja raha enesereklaamiks, samuti avalikku arvamust kujundava meedia toetust. Sisuliselt tähendab see orienteerumist sponsorite ja meediavahendite omanike huvidele - kelle leiba parteibossid söövad, selle laulu nad laulavad, eks ole. Ka president Clintonist arvati, et kui mõjukad majandusringkonnad ütlesid talle "Istu", siis ta istus, ja kui öeldi "Hüppa", siis hüppas.
Analoogilise orientatsiooniga parteide rohkus viitab alati majandushuvide prioriteedile ideoloogiliste ees. Sel pinnal on näiteks Mõõdukad vabalt käsitletavad Isamaa vasakpoolsema käepikendusena eesmärgiga vältida elektoraadi Keskerakonna poole kaldumist, millega kaasneks progresseeruv tulumaks ja muud õudused.
Parteidel tuleb teha kompromiss ideoloogilise puhtuse ja populaarsuse vahel, mis nende juhtkondade ambitsioonikust arvestades pole mingi probleem. Elu on pealegi näidanud, et puhtusega liialdamine on kulukas ega tasu end üldjuhul ära, isegi mitte köögis.
Otstarbekas pole ka ideoloogiline rosolje, mida omal ajal puhtpragmaatilistel kaalutlustel pakkusid Arengupartei, Koonderakond jt kallid kadunukesed ning millesse nüüd näib uppuvat Isamaa. Kõige edukamaks on siin osutunud Keskerakond, keda stabiilselt toetab viiendik valijatest ning kel on arukalt populistlik poliitika. Kas ka Res Publica kohta võib mõne aja pärast öelda "palju kisa, vähe villa", või õnnestub tal hakata mingit uut, selgelt omaenda joont ajama, selgub lähiaastail. Seninähtu põhjal otsustades tundub tõenäolisem esimene variant.

Kõrgeima võimu kandja ei usalda oma valitud parlamenti

Ülaltoodust võib järeldada, et kuigi kõik parteid samastavad end vormiliselt kogu rahva teenritega, teenivad nad enamasti nn esimest Eestit, mõni seejuures muidugi eriti innukalt. Teine järeldus seisneb tõigas, et stabiilse riigikorralduse tagamiseks olukorras, kus kõrgeima võimu kandjaks kuulutatud rahvas omaenda parteiliselt valitud parlamenti tegelikult üldse ei usalda, tuleks kas uuesti katsetada isikuvalimisi, tagades valijaile piiramatu õiguse asendada oma ringkonna küündimatu või valijate enamust ignoreeriv saadik uuega koos saadikupensionist ilmajätmisega, või siis otsustavalt suurendada presidendi volitusi nii valitsuse kui parlamendi eriti ebapopulaarsete käikude blokeerimiseks. Kaaluda tuleks ka parteide parlamendis esindatuse künnise tõstmist (majoritaarset valimissüsteemi), saadikute arvu kahekordset vähendamist, valitsuse osalist koondamist jne.

Kõigi maade poliitikuid ühendab superego

Klassikud on öelnud, et suur aeg nõuab suuri inimesi. Võib väita, et rahulikel aegadel suuri isiksusi ei pruugi üldse ilmneda, ja Eestis on praegu kahtlemata üpris rahulik aeg. Kohalike veeklaasitormide põhjus võib lisaks omakasu silmas pidavate kildkondade jagelemisele vabalt olla tavapoliitikute suutmatus taluda enda tehtud vigade tõttu tagaplaanile tõrjumist võimekama või vähemalt antud hetkel puhtama vestiga poliitiku poolt.
On ju nii, et kui kõigi maade poliitikuid üldse midagi ühendab, siis on see superego. Miks ikkagi lähevad poliitikasse vaid üksikud teadlased? Küllap seepärast, et kui teadlaseks saamine eeldab lisaks andekusele ja töökusele veel erakordset uudishimu ning enesekriitilist meelt iseendagi tulemustes kahtlemiseks, siis poliitikule on kaks viimast omadust vastunäidustatud. Poliitikul on alati õigus ja nimekaimad nende hulgast pole kunagi kohkunud tagasi ühegi vahendi rakendamisest selle tõestamiseks. Kahtlemata võimaldaksid kaasaegsed testimismeetodid selgitada mis tahes koosluse hulgast välja optimaalsete isikuomaduste kombinatsiooniga persoonid selle koosluse juhtimiseks, kuid see eeldab ühiskonnakorralduse niivõrd radikaalset muutmist (sugulussidemete mittearvestamisest varandusliku ebavõrdsuse erinevuse likvideerimiseni välja), mis sisuliselt tähendaks mõnesugust diktatuuri. Vana hea Platon nägi küll oma ideaalse riigi valitsejaina ette filosoofe, st teadlasi, kuid see oli üpris tilluke ja kindlasti mitte demokraatlik riik.
Arutlus toob meid pessimistlikule järeldusele, et poliitiline tõmblemine jätkub Eestis paratamatult. Me sõltume kas vähe või üldse mitte oma rahvuslikust iseloomust. Pigem on Eesti liiga väike, tasakaalust väljas ning erinevate kildkondade ja elanikkonna kihtide (klasside) huvid ei tasakaalusta üksteist suuremate ja stabiilsete riikidega võrreldavalt.

Kuigi kõik parteid samastavad end vormiliselt kogu rahva teenritega, teenivad nad enamasti nn esimest Eestit.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)