Meedias käib klaperjaht Rüütlile

Malle Salupere,      22. märts 2006


President Meri leinamise kõrval ei unusta meie (eetika)vaba ajakirjandus praeguse presidendi mustamist, milleks ei põlata ühtki abinõu. Vägisi organiseeritud mulje jääb „purjus" lapselapse politseisse vedamisest. Täielikuks valeks on osutunud Rüütli justnagu skandaalne kaastundeavaldus vale isikule telemajas, mille üks kärmas reporter meediasse paiskas ja kõik kommentaariportaalid mõnuga järama kukkusid. Siiani pole näinud ühtki vabandamist. Õli valas tulle presidendi pressinõunik oma järjekordse abitu nämmutamisega. Sel puhul tekkis mitte ainult minul küsimus, kelle asja härra Eero Raun Kadriorus õieti ajab?

Oleks võinud korrata üle faktid, mis on ka Eesti Ekspressis kirjas: Hardo Aasmäe ja Õie Arusoo ajasid fuajees juttu, kui Arnold Rüütel trepist alla tuli ja nende juurde astus. Kell oli 8.15, Lennart Meri oli alles mõned tunnid surnud. Rüütel ja Aasmäe on vanad tuttavad. Rüütel astus ligi ning pistis käe pihku Aasmäele ja siis Arusoole. Mis ta Arusoole ütles, pole Ekspressis öeldud. On tsiteeritud Aasmäed: "Kui Õie sellest nii aru sai..." Rüütli käitumine on loogiline ja loomulik, kui ta oma eelkäija surma puhul avaldas kaastunnet kohalolijatele. Härrasmehena ei jätnud ta kätlemata Aasmäe tuttavat, aga kui ta oleks teda pidanud värskeks leseks, oleks ta astunud esmalt tema juurde.

Üks kommenteerija märkis: „Pange tähele, mis lahti läheb, kui ta lennupühaku kirstu juures peab kõnet pidama. Kui peab, on halvasti, kui ei pea, on jälle halvasti. Ma ei tea, kuidas ta suudab, ausõna."

Kas pole tegelik skandaal selles, et mõned noored mehed (ja toimetused) ei tunne elementaarset etiketti ja kasutavad nii lapsi kui ka Meri matuseidki hüsteeriliseks sõjakäiguks Rüütli vastu, kõike palaganiks muutes ja eelkõige Eestit naeruvääristades.
Mida enam poriloopimist ja Rüütli-vastast klaperjahti, mida välisilm hämmelduse ja arusaamatusega jälgib (igas endast lugupidavas riigis nimelt austatakse riigi institutsioone ja sümboleid), seda vähem on siia veidrasse ja tigedasse eksnõukogude riiki (mis juba ise ka oma iseseisvusse ei usu) soliidseid väliskülalisi oodata.

Kui "lossiskandaali" haripunktil tuli teade Inglise kuninganna kavatsetavast Eesti-visiidist, polnud ajakirjandusel mahti seda kommenteeridagi, vaid jätkati hoogsalt Rüütli muttatampimist. Ühendkuningriigile oli selline ignoreerimine kindlasti harjumatu, et mitte öelda rohkemat. Kahtlemata pandi seda maailmas tähele. Pärast Meri matuseid näeme, kas ja kes siin siiski peale lähinaabrite käis. See peaks meeli pisut jahutama.
, Tartu


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (23)