Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Veel kord heita endast ahelad

VELLO LATTIK,      04. august 2004


Mina vaatan hommikuti, enne kella kuut, TV-st Moskva uudiseid. Kui Eesti TV nii pikalt ei suvitaks, võiks ta varahommikul näidata Eesti panoraame. Mitte pikka Hermanni või Kadrioru lossi valvavaid vahipataljoni poisse, vaid laulupeo tule süütamist, ühendkoori ülistamas Eesti lippu, Kuressaare uhket linnust, Tartu ülikooli kuut sammast ja Viljandi folki.
Folk on selleks suveks läbi. Folk meis enestes ei lõpe iial.
Muidugi on Viljandi folk ka mustlasdiiva vokaalne vägi, mis troonis üle Viljandi, on paarkümmend tuhat väga sõbralikku, väga heatahtlikku külalist oma naba imetlevas väikelinnas, aga folk on ka rõõm muusikast ja kuulsad külalisansamblid, on üks hoopis teistmoodi pidu kui teised. Folk on kokkusaamiste ja koosolemiste rõõm, folkarid aga kannavad seda vaimsust, seda toredat vennastumist ja ühtehoidmist, mida mäletame ehk legendaarsest Balti ketist. Mulle ongi kogu Viljandi folgipidu kõigepealt vabameelsuse ja rahumeelsuse väljakutse tänases enesemüügile ja krabamisele keskendunud riigikeses.
Kuulan Kaevumäel Kukerpille laulmas justkui iidset lugu punapäisest Meerist, sest kõik laulavad kaasa. Minu kõrval seisab ontlik ehk kolmekümnene daam, küllap ka ametiühingu liige, ja kuulab Ike Volkovit hüüdmas: kõik laulavad kaasa! Igati ontlik daam hakkabki ennast algul kõigutama, siis hoogsalt keksima nagu enamus publikust ja rõkkab meeldiva aldiga: veel kord, veel kord heita endast linna ahelad…! Noh, ta heitiski. Kukerpillid on kindlasti tõelised rahvalaulikud.
Folk on vaimsuse ja sõbralikkuse pomm. Kanged on ka kauged külalised. Minu kõige-kõige-kõige oli Iisraeli bänd Esta, kes esitas ehtsat muusikalist kompotti Lähis-Ida, Balkani, Vahemeremaade, juudi, keldi ja aafrika muusikast. Nende Amir Gwirtzman, kümnevõistleja kehaga isand, mängis vaheldumisi saksofoni, zornat, torupilli, tai suuorelit ja mitut eri pilli veel. Mis mulle eriti imponeeris – bändi kõik liikmed on sündinud Iisraelis, mitte siit-sealt kokku ostetud.
Lõpuks, folk on keskklassi, mitte rikaste pidu. Kuna Keskerakond on end ainsana deklareerinud kui keskklassi esinduspartei, on folk järelikult kõige enam keskerakondlaste pidu. Mina tundsin ennast seal Kesknädala esindajana küll hiigla hästi.

Folk on vaimsuse ja sõbralikkuse pomm.

Viimati muudetud: 04.08.2004
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail