Hea kool on tuleviku pant

INDREK RAUDNE,      08. detsember 2004


Viimase kümne aasta jooksul on Eestis suletud üle 100 kooli. Peamiselt on need olnud väiksed maa-algkoolid. Eesti koolivõrk ja õpetajate arv olid nõukogude okupatsiooni lõpuaastatel kohandatud 245 tuhande õpilase õpetamiseks.

Tänasel päeval õpib meie koolides 180 tuhat õpilast ja aastaks 2012 langeb see arv 120 tuhandele. Siis hakkab see tänast väikest iibekasvu ja naistel esimese lapse sündimise aja keskmise vanuse pikenemisest tingitud iibeauku arvestades vaikselt tõusma, kuid rohkem kui 130 tuhande õpilasega ei maksa arvestada veel vähemalt paarkümmend aastat.
Pigem vastupidi – tänased väikesearvulised aastakäigud ei suuda tulevikus sündivuse suurenemisel täita vahepealset auku ja laste arv võib langeda sajandi keskpaigaks isegi alla saja tuhande. Eriti järsult on kukkunud maapiirkondade õpilaste arv, seda eeskätt vanemate linnadesse suundumise tagajärjel. Alles tänaseks on see tendents peatunud ning linnaõpilaste ja maaõpilaste arv langeb ühtlaselt.
Hoolimata drastilisest õpilaste arvu vähenemisest ei ole koolide ruutmeetrite ega õpetajate arv võrreldes kümne aasta taguse ajaga suuresti muutunud. Vähenenud on ju vaid paari õpetajaga ja tühise ruutmeetrite hulgaga algkoolide arv. Tihenenud õppekavad ja kaasaja nõudmised on aga toonud nii uued ametid kui ka õpetajad suurematesse koolidesse. See on loonud olukorra, kus paljudes maapiirkondades on koolihooned pooltühjad ja õpetaja kohta jagub vaid paar õpilast.

Üldhariduskoolide nõukogudeaegse võrgu ülalpidamine on seetõttu nii linna kui maapiirkondades muutunud absurdselt kalliks. Täna ületame üldharidusele kuluva 4,4%-ga meie rahvuslikust koguproduktist pea eranditult kõiki maailma riike.
Kuid hullem on see, et veel kehtiva rahastamissüsteemi tõttu pannakse kinni just väikeseid maa-algkoole ja üritatakse iga hinna eest üleval hoida pooltühje, kohati täiesti kõrvuti asetsevaid põhikoole ja gümnaasiume.
Selline kunstlik enesepettus aga tähendabki, et õpetajatele korraliku palga maksmise asemel hoiame haridusrahast üleval illusoorset tööhõivet ja kütame suure osa rahast mõttetute kommunaal- ja renoveerimiskulude näol sõna otseses mõttes ahju.
Niimoodi koolivõrku korrastamata jätkates pole mõtet unistada õpetajate palga olulisest tõusus, kaasaegsest õpikeskkonnast ega noorte õpetajate tulekust kooli.

Hullem on aga see, et vanal moel jätkamine hävitab meie laste võimalused saada head haridust. Iga aastaga langeb eriti maapiirkondades nii põhikooli viimase astme (nn progümnaasiumi) kui gümnaasiumide õpilaste tase. Sellel on neli peamist põhjust.
Kõigepealt meeldetuletuseks, et kuni 6. klassini toimib Eesti üldhariduskoolides peamiselt klassiõpe – paar nn klassiõpetajat annavad kõiki aineid. Alates 6. klassist näeb õppekava ette terve rea ainetunde, milleks on vaja palju erinevate ainete õpetajaid, aineklasse ja aineõppevahendeid. See aga nõuab ühelt koolilt tervete suurusjärkude võrra suuremaid kulutusi.
Esimene põhjus – vanade põhikooli aineõpetajate asemel ei tule uusi õpetajaid maapiirkondadesse. Maal elu sisseseadnud vanemate õpetajate keskmine palk ületab maapiirkondades tugevalt keskmist palka ja valdav soov on lihtsalt igasuguste muutusteta võimalikult kaua oma tööd teha.
Noori õpetajaid aga ei meelita maale palgatase, mida maapiirkondades lastepuuduses virelevad põhikoolid suudavad või tänu üleriiklikele palga alammääradele tohivad maksta. Nii tuleb koolijuhtidel õppekava täitmiseks põhikooli viimases astmes kas lasta õpetajatele esitatavate nõuete latti alla, kombineerida ajutiste külalisõpetajatega või hoida iga hinna eest kinni juba kümme aastat pensionieas olevast õpetajast.
Teine põhjus – tänase õpilaste arvu juures ei suudeta hiiglasuuri koolihooneid korda teha ning lagunev koolikeskkond peletab nii õpetajaid kui õpilasi.
Kolmas põhjus – väikese laste arvu juures ei suuda maapiirkonna põhikoolid ülemises astmes, võrreldes linnakoolidega, pakkuda õpilastele suuremat õppeainete valikut, diferentseerida õppekava ega muretseda kaasaegseid õppevahendeid.
Neljas põhjus – põhikooli ülemises astmes suureneb just kolmel eelmainitud põhjusel korralikumatest ja suuremate võimalustega peredest pärit laste äravool linna- või suurematesse põhikoolidesse ning suureneb probleemsete laste osakaal koolis, mis omakorda ei soodusta õpikeskkonda koolis.

Kõik kokku langetab kooli pakutava hariduse kvaliteeti ja suurendab järsult väljalangemist põhikooli viimases, nn progümnaasiumi astmes. Mitte jätkusuutliku põhikooli säilitamiseks valdades suletavad väikesed maa-algkoolid ning aineõpetuse säilitamine algkooliastme arvel on lühikesest perspektiivist ja piiratud maailmavaatest tingitud lollus, mis annab maapiirkondadele väga tugeva, tihti arengu seisukohast lõpliku löögi.
Nii nagu emotsionaalne ja minevikus elav külatraagik on külaelule tihtipeale kõige suuremaks nuhtluseks, nii suretavad koolide ümberkorraldamist 6-klassilisteks algkoolideks takistavad koolitraagikud endale aru andmata välja kvaliteetse koolielu maapiirkondades. Kui ikka konkreetses maaomavalitsuses suudetakse pakkuda head haridust tänase õpilaste arvu ja rahva rikkuse juures põhikooli asemel 6-klassilises algkoolis, siis kindlasti on jätkusuutlikum areng valida koolivõrgu korrastamine ja hoolitseda selle eest, et põhikooli viimases astmes ja gümnaasiumi puhul oleks lastel võimalikult mugavam koolitee.
Siis on igal selles piirkonnas elaval lastevanemal kindlus, et ka väiksemates koolides antakse haridus, mis aitab tema järeltulijal saada terve elu tööd, leiba ja õnneliku elu.

Teisisõnu – küla ja tema lapsi ei päästa kooli olemasolu, vaid hea kool. Algkooli ei taheta loomulikult kaugele lapsi panna, kuid hea hariduse nimel progümnaasiumis ja gümnaasiumis ollakse valmis last iga päev paarikümne kilomeetri taha kooli saatma. Loomulikult eeldab see nõukogude ajal ehitatud, tänaseks päevaks hiiglasuurte koolihoonete ümberkohandamist või koguni päris uute ehitamist. Nii mõnigi õpetaja peab seetõttu kaugemal tööl käima või pensionile siirduma.
Siin ongi meie valik – kas me mõtleme koolielu korraldades laste tuleviku ja maaelu säilimise peale? Või üritame vaid sõnades maaelu säilitada ning tegelikkuses Titanicuna jäämägede suunas kihutada?
Mina kutsun lõpetama enesehävitamist maapiirkondade valdades ning toetama täna Riigikogus menetletavaid haridussüsteemi muutusi, mis loovad eeldused meie õpilastele oma võimete soovikohaseks arendamiseks kodulähedases 6-klassilises koolis ja tugevates keskustes paiknevates hea tasemega põhikoolides ja gümnaasiumides.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)