Ajakirjanikud pole poliitikas erapooletud

MART UMMELAS,      01. oktoober 2003


Kas olete pannud tähele, kui kiivalt ajakirjanduses püütakse esineda poliitiliselt erapooletuina!? Ajakirjanikel, kes on läinud kunagi poliitikasse, ei olevat tagasiteed ajakirjandusse, on korduvalt kinnitatud nii leheveergudel, raadioeetris kui teleekraanil.
Miks seda nõnda kindlameelselt väidetakse? Kust üldse taoline põhimõte euroopalikus kultuuris, kus ajakirjanikud on - vastupidi - poliitiliselt väga angazheeritud, kus lehetoimetustes ja telekanaleis töötavad kõrvuti erinevatesse erakondadesse kuuluvad ajakirjanikud. Miks see ei peaks sobima Eestile? Kuid sellepärast, et Eestis peavad ajakirjanikud üldjuhul sättima end lehe- või kanaliomanike ja nende poolt ametisse määratud toimetuseliidi maailmavaate ja erakondliku meelsuse järgi. Seepärast ei rakendata taolisi iseenesest absurdseid nõudeid tasakaalustatult kõigi parteilastest meediainimeste suhtes.

Hannes Võrno, Tarmo Leinatamm, Heimar Lenk

Hiljuti plahmerdati ajakirjanduses palju, kas Hannes Võrno tagasiastumine Riigikogust oli põhjendatud. Paraku ei tekkinud hetkekski küsimust, kas tema teletegevus respublikaanina on eetiline. Rääkimata Tarmo Leinatammest, kes poliitiliselt määratlenuna juhtis poliitilist pilasaadet. Väga vähesed protestisid ja kindlasti mitte ajakirjandus ise.
Oleme saanud uue sotsiaalpoliitilise show "Ekskursioon" (Kanal 2), mida juhib jällegi Riigikogu liige, sedapuhku keskerakondlane Heimar Lenk. Saab peagi näha, kas ajakirjandus on sama tolerantne ka selle seni paariaparteiks peetud erakonna esindaja meediaesinemise suhtes.
Ma ei tahaks rohkem peatuda sellel, kas ajakirjanikud võivad olla poliitikud ja poliitikuist saada taas ajakirjanikud. See on mõttetu teema, sest tegemist on väga lähedaste kutsealadega ning arvestades meie suurt haritud spetsialistide defitsiiti, tuleb niisugust liikumist toetada, mitte taunida. Küll aga võiks taunida seda, kui ajakirjandus ise muutub millekski muuks, kui see on loodud, kui see kaotab enesekriitikavõime, taandub lahjaks või isegi banaalseks meelelahutajaks ega suuda kaitsta ühiskonnas käibivaid väärtushinnanguid. Selles mõttes oli Heimar Lengi ja Anu Saagimi "Ekskursioon" üsna küsitava väärtusega. Algse idee puhul on tegemist ilmse kavatsusega estoteveelikult vaatajat shokeerida, paigutades ühiskonna madalama kasti inimesed Mäeotsa Jeppe kombel kõrgemasse seltskonda, et osutada vaeste moraalsele üleolekule rikaste efektsest, kuid vaimukaugest maailmast. Sellele klassikalisele ideele toetudes oleks saatel olnud mõte ja eesmärk.

Millal jõuavad ajakirjanikud vaesuse põhjusteni?

Mida aga nägime? Reklaamis lubatud õudsed elamused asotsiaalide elust olid ilmselt kommertskanali osava tsensuuri kääridega välja kärbitud. Nägime puhtaks pestud ja kaineid, ehk pisut loppis nägudega tänavaelanikke. Meile reklaamiti second hand kaupluse rikkalikku kaubavalikut. Rikkurite üritus "Kuldnõel" mõjus peaaegu arvestatava kultuurisündmusena. Nn asotsiaalidel ei lastud midagi eriti öelda, rikkuritel omakorda polnud midagi öelda. Kui kõnelda kontseptsioonist: kas Lenk oli määratud teejuhiks vaesuse ja Saagim rikkuse maailma? Paraku kukkus välja vastupidi: viisakas ja kombekas telereporter tegutses kõrvuti enesekeskse daamiga, kelle käitumisest paraku mineviku ja sotsiaalse päritolu traagelniidid veel liialt selgelt näha. Taotlused luua arhetüüpseid metafoore, a la Tuhkatriinu lahkumine ballilt või tee peal vastu tulnud naisratsanik hobusel ei hakanud siiski toimima. Ähmaseks jäi lavastuse eesmärk. Ülimalt küsitav on taoline Carabas Barabase nukuteatri mängimine reaalsete inimestega. Arvan, et oleme juba politseisaadetest näinud piisavalt reality showd, kuidas umbes 30% meie kaaskodanikest elab. Ajakirjanduselt ootaks ükskord seda, et sotsiaalporno vahele reklaamiaja müügist jõutaks vaesust tekitavate probleemide mõtestamise ja vaesusega võitlemiseni.

Ellamaa contra Rosimannus

22. septembri Postimehes kirjutab arst ja endine tervishoiuminister Andres Ellamaa väga tõsisest probleemist: Eesti seadusandja pole tänini ratifitseerinud Euroopa sotsiaalhartat. Ärgu ükski eesti otsustaja väitku nüüd, et nn teise Eesti jätkuv kasv on inimeste enda süü! Meie otsustajad on teadlikult loobunud kaitsmast inimeste põhiõigusi ja tagamast neile mujal Euroopas ammugi aktsepteeritud turvalisuse ja heaolu taset. Tõelise anekdoodina Ellamaa kõrval mõjub Riigikogu liikme Rain Rosimannuse arvamuskirjutis, millega üritatakse taas kord musta valgeks rääkida ja tõestada, et kahe Eesti fenomenis on süüdi sellele tähelepanu juhtinud eksperdid, mitte aga poliitikud, kes on Eesti tänasesse olukorda viinud. Rosimannuse mõte kõlab, et igasugune kodanikualgatus väljaspool erakondi on põhiseadusevastane tegevus.
Pole siis ime, et suur osa meie ajakirjandusest propageerib sotsiaalpornot, kui suure erakonna üks ideolooge sotsiaalse lõhe süvenemisele oma otsese heakskiidu annab. Rosimannuse versioon "leping, mida pole ja mida polegi vaja" kõlaks Ellamaa artikli põhjal ümberöelduna nõnda: "Sotsiaalharta, mida pole, ja mida igasugustele polegi vaja, kui see pole meile kasulik."

Miks ETV ei teinud Lindhi matustest otseülekannet?

Oleme äsja teatanud oma soovist minna Euroopa Liitu ja juba tulevad naabrid meid õpetama. Keegi Rauno Jokiniemi Turust heidab Eesti Televisioonile ette, et too ei näidanud otseülekandes Anna Lindhi mälestusteenistust Stockholmis. Kirjutaja näeb selles lugupidamatust mitte ainult välisminister Lindhi, vaid Rootsi riigi vastu, kes olevat Eestit palju toetanud. Soomlane lausa vibutab näppu: "Kui Eesti saab ELi liikmeks, peavad ka kombed olema euroopalikud."
Ma ei arutleks, kas mälestusteenistuse ülekanne keset tööpäeva on ikka kõige mõistlikum tegu, pealegi näidati seda kahtlemata tundeküllast sündmust õhtul kõigist telekanalitest. Mõtlikumaks teeb soomlase etteheide sellepärast, et rikkad eurooplased ei mõista täiel määral seda, kui keeruline ja kulukas on taolise otseülekande korraldamine, eriti Eesti avalikule televisioonile. Ja jäägu selle üle otsustamine eestlaste enda asjaks. Kindlasti ei usu ma, et mingi deklaratiivne ja pompoosne leinamine oleks euroopalikum komme kui lihtne inimlik kaastunne.
(Lühendatult tsiteeritud Vikerraadio 22. septembri meediakommentaarist)

Saab peagi näha, kas ajakirjandus on tolerantne ka seni paariaparteiks peetud erakonna esindaja Heimar Lenki meediaesinemise suhtes.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)