Soome sild ja Sami Lotila

Ajalugu mängis vingerpussi

Pikka aega kulges mõlema rahva elu-olu enamvähem ühtemoodi – taluti Vene tsaaride ülemvõimu ja seejärel õnnestus luua oma riik. Paraku toimus lahknemine Teise Maailmasõja tormides, kui soomlased säilitasid oma riigi, kuid eestlastel tuli selle sõja järel taluda pikki aastaid võõrriigi okupatsiooni.

 Sel perioodil viis Soome oma majanduse niisugusele tasemele, et täna saab Soomest rääkida kui heaoluriigist, kuid Eesti tänaste valitsejate jutud peatsest jõudmisest Euroopa viie rikkama riigi hulka on saanud naljanumbriks. Soomet on eestlased rasketel aegadel pidanud iidoliks, kust oma vaimule tuge ammutada, ja tänagi saavad paljud Soomest suisa tööd ja leiba eluga toimetulekuks.

 Kuhugi pole aga kadunud ka eestlaslik kadedus, mis aeg-ajalt lööb välja naabrite aasimises. Soomlased seevastu võtavad vahel nõuks eestlaste tegemisi arvustada ja omapoolseid lahendusi välja pakkuda.

 See on tänaseks viinud naabrite suhted sellisesse seisu, mille kohta soome ajakirjanik Jarmo Mäkelä ütleb, et „Soome ja Eesti omavahelised suhted pole sel tasemel, nagu nad peaksid sõprade ja sugulaste vahel olema“ (PM, 22.01.). Selles kirjutises analüüsib Mäkelä neid põhjusi, mis pingeid tekitavad. Üheks probleemiks on see, et Soome ei kuulu NATO-sse ega tee seetõttu Eestiga otsest kaitsealast koostööd. Teiseks pole Soomel vaja lahendada suurearvulise vene kogukonnaga seotud probleeme ja ta soovib ajada Venemaaga mõneti teistsugust poliitikat kui seda teevad Eesti tänased võimulolijad.

 Soomlased on ammu seadnud eesmärgiks välja arendada iseseisev kaitsevõimekus, ja on sellega ka toime tulnud, kuid Eesti loodab põhiliselt liitlastele. Suhetes Venemaaga on Soome pigem ettevaatlik ja tasakaalukas, sest talupojatarkus ütleb, et pole mõistlik koduaia taga luusivat karu liigselt ärritada. Eesti tänased võimurid sellist suhtumist ei jaga. Nad arvavad, et NATO vihmavarjuga on võimalik karu sedavõrd hirmutada, et see kallale tulla ei julge.

 Üks põhjusi, mis annab võimaluse Soomet arvustada, on see, et too on oma suure naabri NSV Liidu ja selle õigusjärglase Venemaaga ajanud majanduslikust kasust lähtuvat poliitikat ning muus osas targu suu kinni hoidnud.

 See nn soometumine pole meeldinud ka kõigile soomlastele, kuid seeläbi suurenenud majanduslik heaolu on vaigistanud sealsete kriitikute hääle. Üheks, kes ei karda oma arvamust avaldada ei Soomes ega Eestis toimuva suhtes ja seega suhete halvenemisele pigem kaasa aitab, nimetab Jarmo Mäkelä eelnimetatud kirjutises teiste hulgas Sami Lotilat, kes tema sõnutsi on Soomes küll vähetuntud tegelane.

 Eesti – Sami Lotila pilgu läbi

Eestis pole majandusajakirjanik Sami Lotila sugugi vähetuntud, sest ta elab siin juba paarkümmend aastat, on kirjutanud kolumne Õhtulehele ja andnud välja kolm eestikeelset raamatut. Neist viimane – „Tartu kevad 1996 ehk siirderiigi zombie’d“ – ilmus alles möödunud aasta lõpul. Selles kirjeldab autor elu Tartus, kui ta õppis Tartu Ülikooli magistriõppes vahetusüliõpilasena, kuid samas teeb vihjeid ka tänasesse päeva, kuna näeb siin mõndagi sarnast.

 Oma käsitluslaadi põhjendab Sami Lotila möödunud aastal 10. oktoobri Pealinnas avaldatud intervjuus järgmiselt: „Minu arvates peaksid eestlased olema vägagi huvitatud 1990ndatest, sest just tollal Eestis vaikselt aktsepteeriti neid väärtushinnanguid, mis kehtivad siin tänaseni.“ Raamatus käsitleb Lotila mitmeid Eesti probleeme, mis on paljuski toonaste parempoolsete valitsuste sünnitatud. Tooksin siinkohal vaid paar näidet. Leheküljel 153 kirjutab ta: „Igaühele Eestis on juba praegu selge, et erastamised meenutasid oma olemuselt tihti varastamisi. Löögile said need, kel oli kontakte ja teadmisi, ehk võimalusi hankida eel- ja siseinfot ja ka maksta selle eest.“ Või teisal: „„Plats puhtaks“ aktsiooni tegelik eesmärk oligi vabaneda sisepoliitilistest konkurentidest ja tagada oskamatu ja sellest tulenevalt paranoilise Mart Laari võim vähemalt paariks aastaks, et tassida laiali ja kinkida Eesti rahvaomand oma partei- ja mõttekaaslastele“ (lk 174).

Paralleelselt igati põhjendatud kriitikaga meie riigis aetud ja jätkuvalt aetava poliitika kohta ei jäta aga Lotila hambaid teritamata ka eestlaste kui rahvuse aadressil. Näiteks: „Moraalitust ja sellega isegi uhkustamist on näha ja tunda Eestis igal pool, igas inimeses ja igas nende otsuses“ (lk 80). Või teisal: „Eestlased ju teatavasti olid Nõukogude impeeriumi kõige usinamad ja ustavamad teenrid, tõelised punapeded ja karjäärikommarid“ (lk 151).

 Kummatigi pole raamatu „Tartu kevad 1996“ põhisisuks ei Eesti poliitika analüüs ega eestlaste arvustamine. Selles kirjeldab autor, kuidas ta tol perioodil Tartus elades oma Eestist ja Soomest stipendiumina saadavat suurt raha laiaks lõi laaberdades ja prassides, kahtlaste tüüpidega sõbrustades ning naisi ära kasutades. Neis kirjeldustes toimib valdavalt vulgaarne kõnepruuk ja ropendamine. Kohati võib seda võrrelda isegi mõned aastad tagasi Eestis laineid löönud menukiga „Musta pori näkku“.

 Seda raamatut lugedes tekib paratamatult küsimus: mis sunnib autorit oma renomeed selliste kirjeldustega ja sellise sõnapruugiga alla kiskuma? Ainsa oletusena oskan välja pakkuda, et tänapäeval peetakse raamatu populaarsuse garantiiks seda, kui tekst on orienteeritud lugeja madalatele instinktidele, ehk kui raamatut, mida varasematel aegadel nimetati sopakirjanduseks.

 Lõpetuseks võiks kinnitada, et eeltoodud hinnang pole põrmugi tingitud raamatus leiduvatest negatiivsetest märkustest eestlaste kohta. Need torked panevad pigem muigama, sest needki tunduvad olevat sisse pandud ennemini skandaali tekitamise ja sellega koos loetavuse (pro honorari) suurendamise huvides.

ENDEL RIHVK, vaatleja

Jaga |