Tallinn ei armasta reformistide silmakirjalikkust

Pool aastat hiljem on Tallinna linnavalitsus asunud oravate kauaaegset unistust ellu viima. Miks ei järgnenud seepeale nende ovatsioone? Reformierakonna noored koos linnavolinike Marju Läniku, Katrin Karisma, Tiina Mägi ja teiste tuntud linnakodanikega kogunesid eelmisel nädalal hoopiski Tallinna linnavolikogu juurde protesteerima linnavalitsuse kava vastu muuta linnaosavalitsused elanikke teenindavaiks keskusteks. Need linnavolinikud, kes üritavad väita nagu tahetaks Tallinnas likvideerida linnaosad, tõmbasid ülle kollased särgid kirjadega "Ma armastan Piritat", "Ma armastan Kesklinna" jne.

Oravate valulise reaktsiooni Keskerakonna kava suhtes võis põhjustada lihtsalt kadedus, et linnavalitsus jõudis väärt reformiidee rakendamisega neist ette. Otsus hakata tegutsema oma erakonna juhi pool aastat tagasi avaldatud mõtetele täpselt risti vastupidi on mõjunud äärmise silmakirjalikkusena.

Viimaste aastate jooksul on oravad haaranud endi kätte enamiku Eesti olulisematest institutsioonidest. Margus Allikmaa juhib  Rahvusringhäälingut, Andres Lipstok Eesti Panka, Märt Rask Riigikohut jne. See, et Reformierakond ei saa pealinna juhtida, teeb neile oravatele meeletut tuska. Nüüd tuldigi tänavatele südantlõhestavate loosungitega ja asuti inimesi hirmutama. Reformierakond ei ole seni ju pakkunud Tallinna haldusreformi kavale mingeid konstruktiivseid vastuargumente.

Seda kogesin, osaledes eelmisel  neljapäeval Tallinna volikogu opositsiooni korraldatud pressikonverentsil , kus Indrek Raudne, Remo Holsmer ja Jaak Juske esinemist tuleb pidada mannetuks. Kõige mõistlikum mõte sel teemal kõlaski viimati mullu 31. juulil  peaministri suust.

Kahetsusväärne, et sellised sümpaatsed kultuuritegelased nagu näitleja Katrin Karisma ja laulja Marju Länik on lasknud end Reformierakonna silmakirjalikust poliitikast kaasa haarata.

Kultuuriinimesed on kui verelibled, kes peaksid puhastama ühiskonna organismi eelkõige oma loomingu, mitte aga otsese poliittegevuse kaudu. Eestis aga ärkab osa kultuuritegelasi ellu kahjuks vaid siis, kui on tarvis mõnele Keskerakonna initsiatiivile vastu seista. Jääb mulje, et nende käitumisimpulsid tulevad väljastpoolt.  Seetõttu on osal kultuuriinimestest üha raskem täita neile ajalooliselt pandud kohustust olla oma ajastu suhtes objektiivne ja hukka mõista igasugune nende armsal kodumaal toime pandav ebaõiglus.

Miks vaikib Hando Runnel, nähes Ansipi valitsuse poolt toime pandud ülekohut seoses eelarvekärbetega pensionäride ja laste vastu? Miks Runnel jt üheskoos emakeeleõpetajatega ei nõua eesti keele ja kirjanduse tundide arvu jätmist senisele tasemele? Loodan, et Runnel pole hakanud armastama Ansipit enam kui emakeelt. Või takistavad teda suud avamast isiklikud suhted peaministriga?

Võimu ees koogutades on osa tänase Eesti kultuuritegelasi kaotamas loomingulist iseseisvust. Oravate kui paljuski avalikku arvamust kujundajate kiiluvees ujudes on nad minetanud oma potensiaali olla tõelised loojad, kelle peamiseks kohustuseks pole kuskil umbses toakeses omaette filosofeerida või luuleridu seada ning selle eest Kultuurkapitalilt  ainelist heaolu loota.

Oma loominguga peavad kultuuriinimesed olema suutelised mõjutama ühiskonnas toimuvaid protsesse iseäranis kriisiajal. See eesmärk peaks ju olema nende loova vaimu kõrgeim siht. Praegust vagurat vaikimist Eesti valuküsimustes tuleb käsitada kui nõusolemist Ansipi valitsuse tegevusega.

 INDREK VEISERIK, reporter

Jaga |