Propagandasõda teadusliku lähenemise asemel

HERBERT VAINU,      05. september 2007


Selle kirjutamisele tõukas mind viimasel ajal loetu ning mõtisklemine maailma ja Eesti asjade üle. Tulin järeldusele, et elan väga huvitaval ajal ja väga huvitaval maal. Minu ligi 80 eluaasta jooksul on toimunud kaheksa erinevat pööret ajaloo ja kaasaja tõlgendamisel risti vastupidises suunas.

Rezhiimide vahetumisel on pöörded olnud järsud, rezhiimisiseste ümberkujunduste korral laugemad. Seega minu teadliku eluea kohta tuleb keskmiselt üks pööre iga kümne aasta tagant.

Samal ajal on põhjalikult muutunud ajastu iseloom. Oleme jõudnud hetkesse, kus globaalprobleemide teravnemine on toonud ohu kogu inimkonna hävinguks või vähemalt arengus tagasipaiskumiseks. ?ks komponent on seejuures tuumarelvade ilmumine paljude riikide arsenali ning mõne riigi tegevus, mida võib tõlgendada kavatsusena saada ise tuumariigiks.

Propagandal puuduvad teadustunnused

Kirjutasin selle kohta pikema artikli ja saatsin ajakirjale Looming, mis on ju aastate jooksul säilitanud oma nime ja soliidse lugejaskonna. Vaatamata sellele, et ta on kõik need kõikumised kaasa kõikunud ja jätkab seda ka praegu. Oma artiklis soovitasin ajastu iseloomust tingituna lõpetada riikide jaotamine õiglasteks ja, vastupidi, õelateks, ning minna üle teaduslikule lähenemisele. See tähendab püüda anda sündmustele objektiivsem hinnang ning seda hinnangut järk-järgult täpsustades vastaspoole seisukohti arvestada. Põhiidee on väljendatud artikli pealkirjas "Vaielgem viljakalt".

Samas rõhutan, et propagandal puuduvad teaduslikkuse tunnused. Kuigi eri maades jõutakse vastupidisele järeldusele, on metoodika otse tapvalt ühetaoline: reaalusest kistakse välja üksikuid fakte, teisi retusheeritakse või jäetakse üldse mainimata. Käib kurtide või kurtust teesklejate dialoog, ühed pooltõed seatakse teiste vastu.

Siinse artikli kirjutasin ka seepärast, et olukord pärast eelmise artikli ärasaatmist Loomingule on muutunud. Praeguse Eesti–Vene propagandasõja uueks teemaks tõusis Erna retk. Viimase Eesti avaliku arvamuse uuringu tulemuste kohaselt on rahva arvates praeguses Eesti ja Venemaa vahelises pinges süüdi mõlemad ning mõlemad peaksid tegema jõupingutusi selle alandamiseks. Seega siis propagandameetodilt üle minema teaduslikule analüüsile.

Propaganda ja teadus meedias

Võtan vaatluse alla 15. ja 16. augusti artiklid lehtedes, mis mulle koju käivad – peale Kesknädala veel Postimees, Maaleht ja Nädaline (Rapla). Kõigis neis võib leida mõlemat: nii propagandistliku meetodi jätkamist või isegi tugevnemist, kuid ka teaduslikule vaatepunktile omast tendentsi.

Kesknädala eripära on, et kirjutistes käsitletakse mitte niivõrd välispoliitilisi kui sisepoliitilisi küsimusi. Ning ühe 15. augusti numbris avaldatud loo puhul (autor Jüri Lina) on toimetuse märkus: ei ole nõus autori seisukohaga, kuid avaldame põhimõtte järgi "Igal inimesel on õigus oma seisukoht välja tuua".

Teistes lehtedes loetust pean teaduslikule lähenemisele taotlejate grupist kõige olulisemaks endise USA riigisekretäri H. Kissingeri artiklit 15. augusti Postimehes. Kui tavaliselt trambitakse maha Venemaa presidendi Putini kõne Münchenis, siis Kissinger on leidnud selles kõnes momente, mille alusel võib välja töötada kava USA ja Venemaa vahelise pinge vähendamiseks.

Seejuures ta ei selgita, miks Bushi valitsus on kavandanud paigutada tuumarakette võimaliku tulevase tuumariigi Iraani vastu Venemaa piiridele, aga mitte lähematesse NATO liitlasmaadesse. Ilmselt ebadiplomaatiline on sõna „paariariik" kasutamine vähese tuumapotentsiaaliga iseseisvate riikide kohta.

Huvitav on A. Noraku tähelepanek 16. augusti Maalehes, et eestlased ja soomlased suhtuvad oma lähiminevikku erinevalt. Kuid temagi lõpetab artikli eesti jonni ülistamisega.
Rohkem esineb propagandistlikke jääknähtusi 15. augusti Postimehe teisel leheküljel, kus küll märgitakse, et I ja II maailmasõda puhkesid paljuski valearvestuse tõttu. Kuid seoses viimase Eesti avaliku arvamuse uurimise tulemustega soovitab autor Eesti välisministeeriumil paremini oma seisukohta rahva hulgas selgitada.

See juba varem Eesti ajakirjanduses avaldatud mõte leiab edasiarendamist Raplamaa "Nädalise" peatoimetaja 16. augusti kirjutises. Sisuliselt on tema mõte tugevdada propagandasõda, arvestamata selle negatiivseid tagajärgi praegusel ajastul.

Eestlastel ja idaslaavlastel erinevad arusaamad

Aprillisündmuste puhul ei arvestanud Eesti valitsejad, et eestlaste ja idaslaavlaste arusaamad Teise maailmasõja tulemuste tõlgendamisel on erinevad. Olukorda võib käsitada isegi nii Eesti kui ka Venemaa valitsevate ringkondade provokatsioonina, kuna mõlemal maal teati, et rahva usaldus juhtide vastu on kasvanud.

Propagandistliku lähenemise tipp on minu arvates Mart Laari tõlgendus 16. augusti Postimehes Erna-retke kohta. Olen lugenud ka varem ilmunud vastupidiseid kirjutisi teistsuguste arvude ja faktide sissetoomisega. Totra propagandasõja võiks lõpetada tõdemusega, et klassivõitluse teravnemisel sõjani on ajaloos ikka mõlemad vastandlikud osapooled pannud toime metsikusi.

Laari seekordne seisukoht on järg tema varasematele teostele, milles ülistatakse Teises maailmasõjas SS-mundris võidelnud eestlasi; sealt ka nende subjektiivse enesetunnetuse kõrgemale seadmine meeste objektiivsest rollist mitte ainult Nõukogude Liidu, vaid kogu antihitlerliku koalitsiooni vastu sõdimisel. Kui hitlerlaste Baltikumi germaniseerimise plaanid oleksid nende võidu puhul realiseerunud, praegu siinmaal eesti keelt ilmselt ei räägitaks. Laari lugudes ilmneb kõige selgemalt, et praeguses Eestis ausse tõstetud ajalookäsitus on väga sarnane Saksa okupatsiooniaja omale.

Olen uhke, et avaliku arvamuse küsitluse tulemustena kuulun sellesse rahvaossa, kellel, vaatamata praegusele propagandasõjale, lööb välja kaine mõistus ning püüe hinnata sündmusi teaduslikust vaatepunktist.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)