Tartu rahu oli meeskonnatöö tulemus

Kuid nii suuri asju nagu kahe sõdiva riigi vaheline rahuleping ei tehta kunagi üksi, selleks oli vaja paljude inimeste panust. Üks nendest unustatud kangelastest oli tehnikateadlane Aleksander Kink – Eesti turbatööstuse rajaja ja selle direktor aastail 1922–1927 ning Eesti Inseneride Ühingu kauaaegne esimees (1921–1934).

Aleksander Kink

sündis 4. detsembril 1882 Tartumaal Palupera vallas. Ta õppis 1899–1903 Tartu Õpetajate Seminaris ja töötas mõnda aega Tarvastu kihelkonnakoolis õpetajana. Juba koolis loeti teda suurepärase mälu ja arvutamisoskuse tõttu imelapseks. Perekond pani raha kokku ja saatis ta pealinna, kus ta 1913. aastal lõpetas kuldmedaliga Peterburi Mäeinstituudi. Sealt suunati ta professorikutse omandamiseks Saksamaale Charlottenburgi tehnikaülikooli. Kuid alanud maailmasõda sundis teda kui vaenuriigi kodanikku pagema Rootsi ja sealt tagasi tulema Venemaale.

 Esialgu töötas Kink õppejõuna Jekaterinenburgi ja Petrogradi mäeinstituutides, kuid parema palga saamiseks asus tööle Siemens-Schuckerti dünamovabrikusse, kus tõusis kiiresti asedirektoriks. Peadirektoriks, tema vahetuks ülemuseks, oli pärast Oktoobrirevolutsiooni 1918. aastal Venemaa tööstus- ja kaubanduskomissariks ning 1919. aastal teede rahvakomissariks määratud Leonid Krassin, kes kureeris Eestiga peetavaid rahuläbirääkimisi.

 Käsi peseb kätt, ja nii oli Krassinil vaja Kinku ning Kingul Krassinit. Kink tundis hästi Eesti punaste võimsat kolmikut – Anvelti, Pöögelmanni ja Nieländerit –, kes ilmselt soovisid vennatapusõja lõpetamist ja tagasipääsu kodumaale.

 Koos Nieländeriga

käis Kink Lenini lähima mõttekaaslase, Petrogradi Nõukogu esimehe (1917–1926) ja Kominterni Täitevkomitee esimehe (1919–1926) Grigori Zinovjevi juures, kellele ta tutvustas enda (ja küllap ka võimsa kolmiku) rahuplaani, mille kohaselt Eesti–Vene piir pidi minema rahvuspiiri mööda selliselt, et Eesti asundused Narva jõe taga kuulunuksid Eestile. Ette oli nähtud ka evakueeritud varade tagastamine Eestile.

 Zinovjev kiitis rahuplaani heaks, ja Kink saadeti sõjanõukogu poolt heaks kiidetud rahukavaga salaja läbi rindejoone Eestisse.

 Kaks ööpäeva kestnud jalgsirännak lõppes juba küüdimeeste abil Tallinnas Pagari tänavas asuvas Sõjaministeeriumi hoones, kus Kinku kaks nädalat hoiti range valve all. Kuid 29. augustil 1919 oli ta juba välisminister Poska kabinetis, ja kui 31. augustil sai Poska raadio teel Venemaa välisministrilt Tšitšerinilt kinnituse, et tegu on Venemaa ametliku ettepanekuga, oli jää sulanud. 4. septembril vastas Poska ettepanekule jaatavalt – tee rahuläbirääkimisteks oli avatud.

 Koos Jaan Poska salajaste suuliste korraldustega läks Aleksander Kink läbi rindejoone Petrogradi tagasi.

Pärast rahulepingu sõlmimist

tuli Kink 1920. aasta märtsis üle Peipsi jää Eestisse, kus määrati Jaan Tõnissoni valitsuses kaubandus-tööstusministri abiks. Teenete eest rahulepingu sõlmimisel sai ta riigilt Pakri poolsaarel Leetse mõisa südame koos hoonete ja 20,89 ha suuruse maatükiga. (Sinna rajas tema tütar, möödunud aastal surnud teenekas loodusteadlane, Eerik Kumari looduskaitsepreemia ja looduskaitse kuldmärgi kavaler Hella Kink MTÜ Pakri Looduskeskuse, mille tulevik on aga tume. Kuna Hellal lapsi ei olnud, siis küllap on praeguseks hävinud ka tema käes olnud perekonnaarhiiv.)

 Aleksander Kink oli lennukas teadlane ja insener, kes projekteeris Narva koskedele hiiglasliku jõujaama ja Omuti kärestikele suure salpeetritehase; ta projekteeris ka silla üle Suure Väina.

 Kink rõhutas: "Mis on poliitiline iseseisvus ilma majanduslise iseseisvuseta? Tühi wari, mis tema sünnitaja kehale järele hõljub. Waba rahvas peab wabale ja iseseisvale tööstusele jõuallikad lahti tegema." Ta loetles ka Eesti majanduse olulisemaid suundi, millega meie praegused valitsusjuhid kuidagi hakkama ei saa. "Peale põllupidamise tuleb meil esimeses sihis rõhku panna tekstiili- ja keemiatööstuse peale... Mineraaltööstuse, tsemendi, ehitusmaterjaali jt. tarwis on meil lõpmata tagawara tooresainet olemas... Kõige suurem tooresainete tagawara on olemas õlikiwi ehk kukersiidi näol... Siin on üks suurematest tööpõldudest meie eraettevõtjatele tagawaraks... Tselluloosi- ja paberitööstus on meil kaunis suur, mida hommikupoolt sisseweetawate tooresainete ja odawa energia abil wõib weel laiendada... Loodus on meile määranud merekaubandust ajada ja laewu ehitada... Wiimaks ei pea meie ka oma kuulsakssaanud mööbliwabrikuid unustusse jätma...“

 „Ülemaaline jõumajandus peab tõesti ülemaaliseks, s.o riigi kätte jääma, sest ei wõi sellega leppida, et kõik terwe maa tööstus satuks mõne kildkonna ärimeeste kätte. Sihikindlalt peab riik need jõuallikad, mida loodus meile hälli on pannud, päewawalgele tooma ja igalepoole kättesaadawaks tegema," rõhutas Kink.

Need Aleksander Kingu poolt pea sada aastat tagasi välja öeldud mõtted võiks olla tegevusjuhiseks meie praegusele, Taavi Rõivase valitsusele. Siis ehk läheb elu ka Eestis paremaks!?

 Jaan Poska

ütles rahulepingu allkirjastamise päeval: „Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos.“ Kuid ta lisas: "Rahu on alla kirjutatud. Ei mõista selle kohta midagi ütelda. Üks on kindel, mõni kuu on meil ikkagi enamlastest rahu. Otsekohe nad rahulepingut rikkuma ei hakka."

 Jaan Poska tundis venelasi, ja annaks jumal meie praegustele juhtidele tarkust ka kavandatava piirilepingu sõlmimisel samasugust tarkust üle näidata.

Tartu rahulepingut piirileppe sõlmimisel me maha vaikida ei tohi! Seda öeldi kindlasõnaliselt 30. jaanuaril Rahvusraamatukogu saalis toimunud osavõturohkel konverentsil „96 aastat Eesti diplomaatilisest läbimurdest rahvusvahelisele areenile“.

ANTO RAUKAS,

Eesti Teaduste Akadeemia liige, geoloog

Jaga |