Konverents Euraasia südames

ALLAN ALAKÜLA,      25. aprill 2007


Kuigi möödunud nädalal Almatõs toimunud kuuenda Euraasia meediafoorumi kohta kõike siin ära rääkima ei mahu, on asi siiski väärt vähemalt lühikonspekti. Seda enam, et esimese samasuguse foorumiga võrreldes oli üritusel lisaks priskele sotsiaalsele osale sisu, mis seekord koosnes juba rohkem poliitikast ja majandusest kui meediast.

Tervitused

Otse Euraasia südames toimunud konverentsi osalisi tervitas esimesena Kasahstani presidendi tütar Dariga Nazarbajeva, seletades muu hulgas, et Euraasia regiooni noored riigid triivivad eemale kommunistlikust minevikust. „Nende tee pole kerge, paljuski on see ennustamatu, kuid neile kõige paremate kavatsustega laenatud võõrad teekaardid ei päästa siiski ettetulevatest karidest ja madalikest," tähendas Nazarbajeva.

Iraani ekspresidendi Mohammad Khatami (osales ka esimesel foorumil) põhigospel oli, et konfliktirohkes maailmas enam erinevuste tolereerimisest ei piisa – nüüd tuleb osata koos ka tegutseda, kusjuures tööriistaks peab olema eri kultuuride sügavam tundmine. Meedia olulise rollina nimetas Khatami n.ö rahvusvahelise kodanikuühiskonna tekkele ja inimestevahelisele dialoogile kaasaaitamist. „See tähendaks eemaldumist jõu loogikast ning lähenemist loogika jõule," sõnastas Khatami idamaise tarkuse.

President Nursultan Nazarbajev rõhutas pärast oma maa silmapaistvast majandusedengust kõnelemist (alates 2000. aastast pidev kasv ca 10% aastas), et N. Liidu lagunemisel vabatahtlikult tuumarelvast loobunud Kasahstan väärib selle eest ka rahvusvahelist tunnustust (nimetamata seejuures siiski ametlikult sihiks seatud eesistumist OSCE-s). Rääkides ühepooluselise ja ebavõrdse maailmakorra perspektiivitusest, reastas Nazarbajev keerutamata oma riigi orientatsiooni: „Kasahstani mitmevektoriline välispoliitika on suunatud partnerlussuhete loomisele kõikide peamiste maailma jõukeskustega nagu Venemaa, Hiina, USA, India, Araabiamaad ja Kagu-Aasia."

Konverentsil andis lisaks presidendi nimetatutele tooni ka Euroopa Liit.

Esimene sessioon: Iraak

Endine Vene peaminister, praegune Vene töösturite ja pankurite koja president Jevgeni Primakov võttis rõhutatult isaliku positsiooni endise USA aseriigisekretäri, praeguse Aasia Ühingu juhi Richard Holbrooke'i suhtes. Primakov kui arabist seletas üsna detailselt (sealhulgas meenutades Donald Rumsfeldi käesurumist Saddamiga just pärast seda, kui viimane oli kurdide ja shiiitidega arveid klaarinud), mida kõike USA on valesti teinud. Samas pani Primakov ise püsti küsimuse: kas Venemaa võtaks üle rolli, mida täidab USA Iraanis ja Põhja-Koreas? Pigem ei võtaks, ja sellepärast ongi Venemaa mures, et Ameerika Iraagi-poliitika kritiseerimine ei muutuks üleüldiseks Ameerika-vastasuseks ja et Ameerika jääks rahvusvahelisele areenile tugeva tegijana alles. Kui Primakov toonitas, et Ameerika peaks ajama praegusega võrreldes lihtsalt "targemat" poliitikat, ulatas Demokraatlikule Parteile panustanud Holbrooke Primakovile entusiastlikult oma viis sõrme.

Reagini-aegne USA abikaitseminister Richard Perle American Enterprise Institute'ist üritas seletada, et praeguse olukorra tekitamise süüdlaste otsimisega kaugele jõua, aga ta ei pakkunud ka lahendust. Hoiatas vaid, et Iraagist äratulek oleks kindlasti veel jubedamate tagajärgedega kui edasijäämine.
Briti parlamendi legendaarse liikme George Galloway argumendid olid muutumatud – sellega teenis paadunud Iraagi sõja vastane järjest aplause. Holbrooke tegi nende aplauside järel peaaegu meeleheitliku pöördumise, et on sellisest reaktsioonist väga pettunud ja palus mitte mõista hukka USA-d, kus 70% rahvast on Iraagi sõja vastu, ja palus kritiseerida oma riigi praegust administratsiooni, mis peatselt peaks vahetuma.

Holbrooke kõndis aga demonstratiivselt saalist välja, kui Galloway ei lõpetanud juttu sellest, kuidas just USA on kogu Lähis-Ida intriigide autor ja põhiline läbiviija. „Kuidas eristada aastakümneid Lähis-Idas laias laastus samasugust poliitikat ajanud vabariiklasi ja demokraate?" küsis Galloway, ning teenis veel ühe aplausi.

II: Iraan

Juhatas CNN-i uudisteankur Charles Hodson. Põhiküsimus: kas Iraanil on õigus omada tuumarelva?

Khatami: Muidugi võib Iraan omada tuumatehnoloogiat, nii nagu paljud teisedki riigid, kuid tuumarelva Iraan omada ei tohi ega kavatsegi, pole kunagi kavatsenud, ja kui kellelgi on selles suhtes siiski mure, tuleb koostöös püüda mured lahendada.

Primakov: Venemaa arvates võib Iraan vabalt kasutada rahumeelset tuumatehnoloogiat. Teatud närvilisus lubatavuse piiri ületamise pärast küll on, kuid Iraan pole seda piiri ületanud. Nii nagu kümned teisedki riigid. Iraan ei taha praegu tuumarelva, kuid ta tahab saavutada taset, millele tuginedes võiks edasi minna. Iraan lihtsalt tugevdab oma positsioone.

Kuhu Iraan selle pommi viskaks? Kas Iraaki, kui seal jälle sunniidid võidaksid? Iisraelisse vaevalt, sest siis on USA kindlalt kohal.

Samas nimetas Primakov murettekitavaks Iraani taktikaliselt mittetarka mängu närvidel. Iraanis on siiski ka jõude, kes saavad aru, et liigne radikaalsus annab soovitule vastupidise tulemuse.

Venemaa on siiski kategooriliselt jõu rakendamise vastu Iraani suhtes, kuna tagajärg oleks palju hullem kui praegu Iraagis. „Kellel seda vaja on?" lõpetas Primakov.

Holbrooke püstitas ise küsimuse: kui George Bush muutis poliitikat Põhja-Korea suhtes, kas ta teeks seda ka Iraani suhtes? Ja vastas ise: see pole selge.

„Vaevalt et ka Iraan tahaks rääkida Bushiga," lisas Holbrook taas USA tulevastele valimistele vihjates. USA ei saa peale kõige ka leppida holocausti mittetõsiselt võtmisega Iraanis Ahmadinejadi poolt – lõpetas Holbrooke siiski Ameerikas valitseva kaanoniga.
Seepeale Khatami kinnitas, rõhutamaks enda erinevust Ahmadinejadist, et holocaust oli ikka üks väga jube asi, kuigi natside läbi kannatasid peale juutide ka paljud teised rahvad.
Samuti rõhutas Khatami, et Iraani võrdlemine Põhja-Koreaga pole korrektne, sest Iraan pole tuumarelva katsetanud ning kuulutab täie kindlusega, et tal pole sellist kavatsust.
Primakov andis seepeale teada, et Iraan peaks tulevikus rohkem arvestama tuumaküsimustes Venemaaga. Khatami noogutas nõusolevalt.

III: Regionaalne julgeolek

Juhatas BBC Kesk-Aasia korrespondent Natalia Antelava.
Kasahhi välisminister Marat Tazhin: piirkonna staatus otsustatakse eelkõige piirkonnas eneses. Mingist välisjõudude tasakaalust ei pea rääkima; nn rämpsriikide kontseptsioon on samuti ära vajunud.
Probleemiks tervele Kesk-Aasiale on aga Afganistan. Poliitiliseks lahenduseks on vaja esmalt lahendada sealsed rahvusküsimused. Afganistani majanduse jaluleaitamiseks on vaja eriti selle naaberriikidele luua võimalused äri edendamiseks Afganistanis, sest naabrite potentsiaal reaalse majanduse käivitamisel on asendamatu – just majandus on peamine tegur Afganistani küsimuse lahendamisel.
Euraasia Majandusühenduse peasekretär iGrigori Rapota (Vene välisluure erukindralleitnant) sõnul määravad riikide poliitikat energiamonopolid, mille mõju on suurem kui ministeeriumidel. Kui turg ei toimi, minnaksegi tegema nn oranzhe revolutsioone oma äri huvides. Alati tuleb revolutsioonide taga otsida just niisuguseid majandushuve.
Moskovskije Novosti peatoimetaja Vitali Tretjakov ütles, et loomulikult on Kesk-Aasia piirkond, kus põrkuvad USA, Venemaa, Hiina ja ka Euroopa Liidu geopoliitilised huvid, kus käib n.ö vaibaalune võitlus. Otsused tehakse Moskvas, Pekingis, Brüsselis ja Washingtonis – seal kooskõlastavad Kesk-Aasia maad oma poliitikat. Kui teiste huvid Kesk-Aasias on loomulikud ja kuna USA-l pole selle regiooniga ühist piiri, ei peaks ameeriklastel seal ka midagi teha olema, kuid nemad on seal väga aktiivsed.
Kasahhi välisminister kinnitas seepeale, et Kasahstani otsused tehakse ikka Astanas, mitte Moskvas ega Washingtonis.

Deutsche Welle Vene teenistuse toimetaja Vitali Volkov ütleb, et rohkem kui Lääne või Vene mõjust Kesk-Aasiale tuleks juba rääkida hoopis Kesk-Aasia mõjust Läänele ja Venemaale. Ja mida defitsiitsemaks muutuvad maavarad, seda enam suureneb Kesk-Aasia mõju sealt toormete tarbijatele.

Torujuhtmepoliitika

Briti energiapoliitika eksperdi John Robertsi sõnul on tähelepanuväärne, et ajal, kui maailma kiireimaks kasvupiirkonnaks on Hiina ja Vaikse ookeani regioon, ehitatakse ja planeeritakse uusi nafta- ja gaasitrakte ikka veel põhiliselt läänesuunalistena. Robertsi intrigeerivaim küsimus oli: kas Türgist saab tulevikus Euroopa energiasüsteemi osa või satub ta Vene energiasüstla otsa?

Roberts pidas väga ebatõenäoseks Iraanist „rahu-gaasijuhtme" rajamist Pakistani ja sealt edasi Indiasse (vähemalt seni, kuni Iraan pole Läänega leppinud kokku tuumaküsimustes, ei saa ta Läänest vajalikku tehnoloogiat gaasijuhtme rajamiseks). Doktor Abdullah lisas seepeale, et selle gaasijuhtme rajamise suurimaks takistuseks on siiski praegune olukord Lõuna-Afganistanis.
Kasahhi peaminister Karim Masimov teatas seepeale videointervjuus, et hiljemalt 2040. aastaks jätab Hiina majandus USA seljataha ja 2045. aastaks möödub USA-st ka India. Kasahstanile on kõige tähtsam hoida lahti kõik valikud, s.t nii Kaspia mere kaudu Läände kui ka Venemaa kaudu Läände, aga ka otse Hiinasse.
Roberts tunnistas lõpuks, et kuigi suurimad gaasivarud asuvad Lähis-Idas, on reaalselt turustatava gaasi hulk Kesk-Aasias suurim, ning see muudab Kesk-Aasia positsioonid ebaproportsionaalselt tugevaks.


EL ja Kasahstan

Venemaa Euraasia Strateegiliste Uuringute Keskuse direktor Maria Valovaja seletas, et Lääs otsib aktiivselt teid toormehankimise Venemaast mööda suunamiseks. Rohkem kui majandusega on selles tegemist poliitikaga. Äärmusislami pealetungi suhtes langevad aga nii Vene ja USA kui ka EL-i huvid kokku.
Tadzhiki saadik Kasahstanis meenutas, et maavaradelt kasahhidest, turkmeenidest ja usbekkidest tunduvalt vaesemad kirgiisid ja tadzhikid jäid esialgu Euroliidu huvisfäärist välja, kuid EL-i uues kuue aasta strateegias on siiski kaasatud kõik Kesk-Aasia riigid.
Saadik rõhutas, et Kesk-Aasia võiks ajaloolistel ja kultuurilistel põhjustel olla ehk isegi kergemini omavahel integreeruv piirkond kui seda on olnud Euroopa, kuid mehhaaniliselt ei saa Kesk-Aasia siiski Euroopa koostöömudeleid kopeerida.
Europarlamendi liige Cristiana Muscardini kinnitas kasahhidele peamist – toetust Kasahstani saamisel OSCE eesistujaks.
End opositsioonipartei esindajaks nimetanud mees kuulajaskonnast võttis ägedalt sõna teemal, et ELi huvitab ainult majandus ning demokraatia ei lähe talle korda – erinevalt näiteks USA esindajatest polevat EL-i delegatsioonid Kasahhi opositsiooni jutule võtnud. „Meie valitsus suhtleb Euroopaga ehk isegi ülemäära tihedalt, samas kui ühiskond on sellest täiesti kõrvale jäetud," ütles opositsionäär kibedalt.
Hollandi saadik Kasahstanis püüdis seepeale siluda, et EL-ile on demokraatia siiski väga tähtis, kuid tasub ka meeles pidada, et EL ise sai alguse kui puhtakujuline majandusühendus.
Gruusia saadik Prantsusmaal Mamuka Kudava oli see, kes veelkord sõnastas kogu konverentsi suure idee Lääne jaoks: Euroopa huvi Kesk-Aasias on vähendada sõltuvust Vene energiast. Rohkem kui erinevad torud suurendaks energeetilist sõltumatust allikate mitmekesisus. Seepärast peaks EL toetama Kasahstani saamist OSCE eesistujaks ning seepärast tuleks läheneda ka Turkmenistanile. „Euroopa peamine mure peaks olema Gazpromi monopoli murendamine," rõhutas Kudava.

Afganistani kohus

Konverentsi viimasel päeval toimus n.ö ühiskondlik kohtumõistmine Afganistanis liitlaste poolt aetava poliitika üle. Tunnistajatena jutsuti välja Ameerika Ettevõtlusinstituudi kaastööline Richard Perle (Reagani-aegne USA asekaitseminister), Afganistanis vahetult enne 11. septembrit tapetud väepealik Massoudi abi ja eksvälisminister doktor Abdullah, Venemaa Islamikomitee esimees Geidar Dzhemal jt
Arutelust jäi kõlama, et narkootikumide kasvatamine pole Afganistanis Lääne invasiooni järel vähenenud, vaid on veelgi kasvanud. Ka inimeste olme pole paranenud (elekter on vaid 6% elanikkonnast), turvalisusega on lood hullemad kui enne.
Otsus langetati lihtviisilise avaliku hääletamisega. Kümmekond inimest oli paarisajasest auditooriumist neid, kes otsustasid, et Afganistanis aetava Lääne poliitika tulemused pole veel selged. Mustav enamus tõstis käe verdiktile, et see poliitika on läbi kukkunud. Ja kuigi saalis oli päris hulk neid, kes selle poliitika kujundamisel ja selle avalikul põhjendamisel on ise aktiivselt kaasa löönud, ei tõusnud mitte ühtegi (!!!) kätt selle poliitika heakskiiduks.

Konverentsi lõppsõnas oligi Dariga Nazarbajeva peateesiks vabandused ameeriklaste ees, kes said kolm päeva vatti ja vilet ja kes vapralt selle kõik vastu pidasid. Millest võis veelkord järeldada, et Ameerika ja Euroopa Liit on Kasahstanis eriti teretulnud. Tegelikult on seal aga lahedalt ruumi ka Hiinale ja Venemaale, Araabiale ja Indiale.



[fotod]
KÕIGI ÕNNE NIMEL: Uue ajaga saabunud globaalsete turumajanduse ikoonide kõrval on Kasahstanis koha säilitanud ka kohalik ehe – sotsreklaam.
WELCOME TO AMERICA: Silmapaistvalt paljude kõrgkoolide seas jäi Almatõ kesklinnas silma ka Kasahhi Ameerika Ülikool.
1986: Almatõ tudengirahutuste ohvrite mälestussamba juures meenub Anti Talur Vanemuise tänavast, kes vahetult pärast neid sündmusi käis „glasnosti" tingimustes Tartu ajalootudengitele seletamas, et mingeid inimohvreid seal polnud. Kuigi isegi ülikooliraamatukogu avariiulil olnud Briti kommunistide Morning Star tunnistas, et oli küll.

INTEGRATSIOON: Kasahhid segavad oma keelt vene keelega sama kergesti ja massiivselt kui pakistanlased ja indialased segavad oma keeli inglise keelega. Almatõs on kasahhide ja venelaste segaabielud tavalised, kuid pigem on ikkagi venelased need, kes seal end ohustatuna tunnevad.
SÕLTUMATUSE SAMMAS: Almatõs kõrgub keset Vabariigi väljakut obelisk 1990. ja 1991. aastal saavutatud riikliku iseseisvuse auks. Tallinna Vabaduse Kell on selle rajatise kõrval, leebelt öeldes. miniatuurne tähis.
Kasahstani noorpaarid lasevad oma riigi iseseisvussamba all lahti õnnetoova tuvipaari ja tüdrukud panevad käe raamatule (tegevuse tähendusest räägiti erinevaid versioone, kuid nii või teisiti tehakse seda ikka õnne nimel).

KIBE, KIBE: Almatõ linnapea residentsi ees on jõukamate noorpaaride teenistuses rohked limusiinid, mille kõrval mõlemad Tallinna limod tunduvad alamõõdulised.

STRATEEGILINE MAATRIKS: Moskvas töötavate Kesk-Aasia uurijate Aleksandr Agejevi, Anuar Baishuakovi ja Boriss Kurojedovi raamatu järgi on Kasahstani kõige suuremad lootused seotud Euroopa ja Aasia integratsiooniga. Paremuselt teisel kohal on „paindlik kurss", mille all mõeldakse omaenda ressurssidel põhinevat iseseisvat toimetulekut. Sellest kehvem oleks „euroatlantiline valik", mis siiski võimaldaks säilitada vähemalt majanduslikult praeguse arengutaseme. Kõige hullemaks peavad need teadlased aga Kasahstani sattumist Hiina mõjusfääri, mis tooks kaasa tagasimineku kõigil elualadel, peale rahvaarvu, mis hakkaks mehhaaniliselt kasvama.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)