Parempoolne võim püsib e-valimistel ja valikulisel statistikal

IRL-i küsimustele muidugi ei oodatagi vastust minusugustelt, kes usaldavad oma silmi-kõrvu ning elu- ja poliitikakogemust. Sihtgrupiks on need, kelle tarvis on välja mõeldud loosungid „Plats puhtaks!", „Igale lapsele 1000 krooni!" või „Kodukulud alla!", kusjuures need valimistel edu toonud populistlikud loosungid hiljem kiiresti unustatakse.

Isamaa sahkerdajad

Sõna „Isamaa" kuulmine, nägemine või mainimine muudab kergeuskliku seltskonna tavaliselt nii härdaks, et selle varjus ollakse valmis mitte kõige puhtamate käte ja mõtetega sahkerdajatele palju andestama.

Samasse kategooriasse mahuvad ka need, kes pimesi usuvad Rahvusringhäälingus või erakanalites kuuldud-nähtud ja päevalehtedes avaldatud igapäevast infot. Neid inimesi üldse ei huvita, kellele kuulub konkreetne ajaleht ja raadio- või telekanal, kelle huve see väljaanne esindab.

Enamasti ignoreerib ükskõikne kontingent rahvatarkust „Kelle peost sööd, selle laulu laulad".

Krokodillipisarad teeaukude ja lasteaedade pärast

Öeldu kinnituseks sobiks järgmine näide. Kesknädala lugeja peaks mäletama, et kevadel ei möödunud päevagi, kus ERR-i saatejuhid ja kommentaatorid poleks valanud eetris krokodillipisaraid Tallinna tänavate nigela seisukorra ja pealinna lasteaedade alarahastuse pärast, kusjuures üksmeelselt soovitati katteallikaks - lõpetatagu peavoolumeediaga konkureeriva ning sellest erinevat infot edastava TTV saated.

Naljakas oli näha, kuidas nii mõnigi rahva poolt tunnustatud ja poliitiliselt erapooletu saatejuht oli püsti hädas ja pinges. No püüa sa sokutada tänavate ja lasteaedade rahastamise küsimust hoopis teise temaatikaga saate konteksti!

Aga käsk on vaja täita. Ja kui siis õnnestus saate sisuga absoluutselt haakumatu kohustuslik lausekatke eetrisse paisata, järgnes saatetegijal suur kergendus, mida ka vaataja nägi ja ära tundis.

E-valimised ja valikuline statistika

Meie meedias käib pidev suunatud ajupesu, mille käigus kasutatakse tõelist poliitilist kõrgpilotaaži. Selles tehakse meile, rumalatele, puust ja punaselt selgeks, et riiki juhitakse meil ju rahva heakskiidul ja ikka vaid rahva huvides. Mis sest, et ebausaldusväärsetele e-valimistele ja valikulisele statistikale toetudes ning sedasama riiki pidevalt õhemaks nülgides. Ei tegutseta ju tavainimese huvides, vaid valede otsuste ja ebaõnnestumiste korral vormistatakse efektselt ja oskuslikult patuoinaks suurim opositsioonierakond, kes pole riigilaeva tüüri hoidnud juba 22 aastat!

Vahelduseks sobivad allamägesõidus „süüdlasteks" ka ülemaailmne majanduskriis, Euroliidu direktiivid, pahad naabrid või halb ilm. Viimasel ajal ka Läti ja Leedu...

Kõik opositsiooni ettepanekud lastakse teerulliga üle

Kas üldse on sügavat mõtet teha konkreetseid ettepanekuid, kui need Riigikogus jäärapäiselt maha hääletatakse? Enamasti tuuakse põhjuseks, et puuduvad katteallikad. Kust need katteallikad tulla saavadki, kui eesmärgiks on „võimalikult vähem riiki" ja abipakkumine neile, kes riigipoolset abi nii suures ulatuses üldse ei vaja? Kuna kodukulude arveid enne ja nüüd on inimestel võimalik küllaltki lihtsalt võrrelda, siis ka kõige tulihingelisemad valitsuse fännid on sunnitud tõdema, et kui ühe käega pakuti natuke leevendust (maamaks), siis teise käega võeti kolmekordselt tagasi (erinevad hinnatõusud, aktsiisid jms).

Tulumaksu alandamine 1% võrra kuus annaks miinimumpalga saajale kaheeurose „võidu", peaminister võidaks juba arvestatavad 48 €. Kui palju aga teenivad töökad ärimehed, kes, vähemalt palga järgi otsustades, peaksid peaministrist kordi usinamad olema, see jäägu huvitatutele endile arvutada.

Mida IRL peaks tegema?

Esitan IRL-ile kolm ettepanekut, et rahvas hakkaks seda erakonda jälle tõsiselt võtma

Esiteks, matusetoetus

Loen selle likvideerimist masu ajal üheks suuremaks ebaõigluseks. Miks?

Sest tegemist on küllaltki tühise kuluga aastas, arvestades riigieelarve mahtu. Eriti raske on, kui õnnetus tabab omakseid ootamatult, kusjuures mitte alati pole kadunukesed oma lahkumist rahaliselt kindlustanud. Paljudel puhkudel hävitas nende säästud rahareform.

Samuti on tähtis, et see 3000 EEK = 200 € riigipoolset abi aitas alustada matuste organiseerimist ja läbiviimist. Arvestades ränki hinnatõuse peaks matusetoetus praegu olema 250-300 €.

Teiseks, hambaravitoetus

Kas panete tähele, et inimesed sageli enam ei naerata? Hambaarsti juures käimist lükatakse edasi, kuni veel suudetakse valu kannatada. Hambaravi ignoreerimine viib vältimatult muude tervisehädadeni. Kuid mis parata, kui ühe hamba parandamiseks tuleb teha mitu visiiti või vajavad arstiabi juba kolm-neli hammast?

Muidugi pole hambaravi hind probleemiks võimulolijatele. Äkki nad mõtlevadki, et ainuüksi puljongiga on ka võimalik ära elada? Seesama IRL, kes mõttetuid küsimustikke koostab, peaks võimuhoobasid kasutades selja sirgu ajama ja tegema ettepaneku, et riik aidaku kuni 35 euroga aastas töötegijat, kelle palk jääb alla keskmise. Abiks seegi, kui kahe aasta jooksul oleks võimalik ükski hammas ära parandada.

Kolmandaks, miinimumpalga kiire ja märgatav tõstmine

Targutamised teemadel „küll me kunagi teeme" ja „meil on madal tööviljakus" tuleb otsustavalt kõrvale lükata. Kas keegi on kokku arvutanud, kui palju on meie hulgas „edumeelseid", kes töötamist lihtsalt ignoreerivad, kusjuures nende mõttekäik on sageli järgmine: „Miks ma peaksin 8-12 tundi leti taga seisma, õmblusmasinaga õmblema või üldse midagi tegema, kui mulle ilma töötagi kompenseeritakse kommunaalkulud. Siit-sealt saan veel erinevaid toetusi ja abirahasid. Olen arvel tööbörsil, kus on hea tahtmise korral võimalik saada elupõlise õppija kutse. Tööl käies jääksin kõigest sellest ilma!"

Veel öeldakse, et töö on lollide jaoks. Kogu probleemi aga aitaks lahendada miinimumpalga kiire tõstmine 400-450 euroni.

Ega mul erilist usku IRL-isse pole, sest inimeste eest seismine nõuab tugevat selgroogu. Kuna ka majanduse korraldamine käib neil üle jõu, siis eelistavad nad tulevikuski tegelda pseudoprobleemide ja ebamääraste lubadustega.

Eks valija otsusta, keda endale kaela valib.

KAAREL PÜRG, Jõhvi vallavolikogu liige

Jaga |