Tuld kodanliku intelligentsi pihta!

REIN RUUTSOO,      20. aprill 2005


Eesti lähiajaloo mitte just üliviljakas uurimine on kindlasti üks uue iseseisvusaja pettumusi. Oli ju tunne, et "kui saaks, küll kirjutaks". Grupihuvid, korporatiivsed sidemed, konkurentsihirm jne on pidurdanud selle arengut. Pedas jäi ajaloo uurimine/õpetamine seetõttu kuni tänaseni teenekate parteiajaloolaste ohjata – ja seda teada tagajärgedega.

Uskumatu, et Eesti ainsat ilmuvat ajalooajakirja TUNA suunavad ajalugu üldse mitte õppinud inimesed (kõnelemata akadeemilisest kraadist!), kes ei tunne asja ja ei suuda seega eristada armetuid referaate teadusliku tasemega kirjatöödest. Aga nad hoiavad "õiget" isamaalist joont! Selles mõttes on kõik nagu vanasti.
Eesti ajaloo uurimine vajab riiklikku hoolt – aga mitte viisil, nagu soovitab Aarne Veedla (KN, 13.04), kes pole vist temaatikas, millest kirjutab, päris kodus, kuigi on küll kunagi ajalugu õppinud. Arvamuste paljusus on tervitatav, kuid minister Paul-Eerik Rummo nõunik Veedla on riigiametnik, mis paneb talle kohustuse säilitada vähemalt poliitiline korrektsus. Kuna ministrile ka samas stiilis nõu antakse, siis kirjatükk lausa nõuab kommentaari. See oleks nagu pärit kõige halvematest stalinlikest aegadest, kui "kodanlikke professoreid" materdati madala stiili ja inkrimineerivate poliitiliste süüdistuste saatel.

Veedla – ajast maas
Täiesti asjata sõitleb autor professor David Vseviovi, kelle arvates tulevat "tänapäeva otsuseid võtta vastu vaid tänapäeva huvidest lähtuvalt. Ja kui ajalugu on üldse midagi õpetanud, siis kindlasti seda, et mineviku külge klammerdumine on hukatuslik". „Loomulikult võib Eesti loobuda õigusliku järjepidevuse printsiibist või näiteks Tartu rahust, et Vseviovi rahuldada. Usun siiski, et eesti rahvas klammerdub viimseni nende asjade külge," kirjutas Veedla.
Kõigepealt – Vseviov aga ei käsi loobuda õiguslikest seikadest, vaid pidada ajaloolise retoorikaga piiri. Teiseks, kas kõrge, eesti rahva nimel kõnelev ametnik tõesti ei tea, et poliitikud on pea kõigest juba loobunud. Järjepidevus on ammu ammendunud. Eesti on lahti öelnud nii Tartu rahu järgsest Petserist kui Jaanilinnast, Eesti kodakondseks on õigus saada kõigil (!) siin pärast 1991. a sündinud halli passi omanikel, Euroopa Liidu kodanikud saavad valida Eesti esindaja Euroopa nn parlamenti, rahaks saab kohe euro jne.
Veel kukesamm lahutab Eesti riikluse hajumist ja suhteid Venemaaga reguleerivad Euroopa Liidu Brüsseli normid. "Järjepidevus" täitis oma ülesande ja unustati. Teadlikult valede ootuste tekitamise eest, valimistel mullide ülekeerutamise ja inimeste petmise eest tuleb arve esitada eelkõige Isamaale ja neile, kes kahekordse mängu pealt profiiti lõikasid ja siis setud Venemaale jätsid.

Ajaloolased … Moskva käsilased
Eesti iseseisvuse suur saavutus on ajaloolaste õigus oma akadeemiliseks arvamuseks. See on professiooni harjutamise vabaduse ja arengu eeldus. Kas kusagil on tõe monopol?
Võtted, millega püütakse piirata akadeemilist mõtlemist, mis ei sobi ametniku nägemusega ja tembeldatakse kohe rahvuslikuks reetmiseks, meenutavad julma minevikku.
"Arvata, et KGB kooliga mehed ei püüa oma ideid Eestis levitada, oleks ülim naiivsus. [...]. Seepärast ma ei imesta, et viimasel ajal on Moskva propagandakäsitlusega Eesti ajaloost sisuliselt samadel positsioonidel terve rida ajaloolasi Eestis. Piinlik on see, et ei viidata oma uurimustes esitatud konstruktsioonide originaalautorile Mihhail Demurinile. Aga vahel viidatakse isegi veel kõrgemale. Näiteks Eero Medijainenile, kes jõudis avaldada halvustava loo Tartu rahu kohta, on autoriteetiks nendes küsimustes Vladimir Putin. […] Kas tõesti on asi selles, et mõnele autorile ei lähe eesti rahva kannatused korda? Ajaloos nähakse justkui hõlptulu ja ollakse valmis Moskvast teele saadetud rublapakid tänuga vastu võtma," kirjutas Veedla.
Selge, et tegemist on lihtsalt demagoogiaga, aga ka põhjendamata süüdistustega (rublapakid), mis on otse laimavalt solvavad.
Näib, et Veedlal on kujunenud kinnisidee, millest nõukogulikul viisil saab kohe "meetmete" rakendamise ettepanek. Just selles stiilis esinesid karjäärihimulised NLKP nooremad funktsionäärid.
"Võiks veel tahta, et mõned eriti Moskva-meelsed ajaloolased Eesti maksumaksja palgalt maha võetaks. See olekski ausam, kui nad oma juudaseeklid otse Kremlist kätte saaksid," arvab Veedla. Kirjutatu on nii stiilselt stalinistlik, et kohati tundub paroodiana. Aga võta näpust, selle autor on nähtavasti Vahtre-Piirimäe koolkonna ehe kasvandik.
Kõik on juba tuttav – olen üks neist, kes kihutati 1982. aastal Ajaloo Instituudist minema täpselt samade fraaside saatel, ainult rublade asemel olid dollarid, mille eest ma olevat end Läänele, Luure Keskagentuurile müünud. Päris ortodokssest stalinistlikust sõimust lahutab Veedlat vaid veel viite puudumine vallandamist ootavate professorite mitte just eestipärastele nimedele.

Ajalugu vajab hoolt
Et ajaloo uurimisega on kehvasti, on paradoks. Meil on ju olnud ajaloofännist peaminister Mart Laar ja Tartu Ülikooli ajalooteaduskond on suurtes võlgades. Ajaloo Ajakiri on lõpetanud (?) ilmumise. Mõne nõuniku palk või paari luksusauto hind oleks olnud hea seeme näiteks Ajaloo Sihtkapitalile. Tehti aga isamaalist kära ja kõik. Kui riigiasutused on toetanud, siis parteilisi kirjatöid.
Nii maksis Eesti Kongressi koostatud ja Sirje Endre sponseerimisega kirjastatud raamatu kinni Riigikantselei. Selle eesõna, tegelikult ajakirjaniku haltuura, kompileeris Isamaa nõunik Sirje Kiin. Raamatu peamine ülesanne oli kinnistada rahvavaenlase rolli Edgar Savisaar ja tema tööriistaks Rahvarinne. Seega rahastas riik ühe partei – Isamaa – juhte ülistava ja oponente vaenava propagandaüllitise kirjastamist.
Enne kui hakata professoreid-vaenlase agente lahti laskma või kinni panema, võiks midagi ette võtta vireleva akadeemilise teaduse arendamiseks, et Tartus hakkaks jälle ajakiri käima ja Tallinna Ülikoolis saaks jalad alla ajalooteaduskond. Ajaloolaste ülesanne pole rahvusliku käraga teha "suitsukatet" poliitikutele. Harukondliku, ametnike ohjatud "ajaloo" anti-putinlike kirjatööde tellimise lõksu langemise asemel tuleks toetada akadeemiliselt vaba teadust ja seda sõltumatu Ajalookapitali toel.
Eesti ajaloolased ei vaja ametnike hooldust. Liberaalse maailmavaate ministeerium võiks meenutada Voltaire´i hüüet, milles kehastus Euroopa kultuuri arengu tagatis. See kõlas umbes nii: "Härra, ma ei jaga teie vaateid, aga olen valmis surema selle eest, et võiksite neid väljendada."
Ma ei jaga tingimata kõiges ja alati lugupeetud kolleegide Medijaineni ja Vseviovi vaateid, aga sõltumatu ajalooteadus Eesti Vabariigis on üks selle olemaolu mõtteid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)