President ja ausus

Väljavõte presidendi kõnest

President Toomas Hendrik Ilves ütles võidupühal Pärnus peetud kõnes, et “meie põhiseaduslik demokraatlik kord pole mäng. Riik ja demokraatia pole need, mida passib naeruvääristada. Pole need, millega kaubelda.

Me tähistame täna Eesti rahvaväe võitu Võnnu lahingus 93 aastat tagasi, millest on saanud järgmistele põlvedele ühe verinoore riigi ja rahva vapruse, kindlameelsuse sümbol.

Kui mäletame ja mälestame meile vabaduse toonud meeste ja naiste kangelastegusid, siis peame kindlasti mõtlema ka neile asjaoludele, millele toonane võit tugines. Me mõtleme neile ning tõmbame otseseid ja kaudsemaid paralleele tänasesse päeva.

Ja küsime: kas oleme oma esiisade ja -emade väärilised? Kas kanname neid väärtusi ja seda usku, mis viisid ligi sada aastat tagasi meile vabaduse toonud võitudeni Landeswehri sõjas baltisakslaste ja Vabadussõjas bolševistliku Venemaa vastu?

Meie rahvavägi läks lahingusse, võitles ja võitis, aga kandis ka ränki kaotusi. Neid kannustas siiras usk Eesti vabadusse ja meie iseseisvasse riiki.

See oli paleus, mille nimel end ohverdati. See sundis ellujäänuid ja kõiki teisi hoidma ja kaitsma Eesti iseseisvust, austama oma riiki, seda ausalt teenima. / - - - /

Eesti riik ja meie demokraatlik kord on miski, mida ükski poliitik, partei ega keegi muu peale Eesti rahva saa kuidagi omastada.

Ma kutsun kõiki sellele mõtlema. Eriti ajal, kui meie esindusdemokraatiat kehastavaid parteisid närib usalduse nappus. Ajal, mil me erakondade ümber on liiga palju sahkerdamise, omakasu teenimise ja vassimise kahtlusi. Ajal, kui oma vigade õigustamisel ei peeta paljuks mängida poliitiliselt sõltumatute ja professionaalsete riigiasutuste mainega”.

(Delfi 23.06 “President Ilves Võidupüha paraadil: põhiseaduslik kord pole mäng”)

 Ausus ja president Ilves

Kõik on ju väga õigesti öeldud, välja arvatud kõnest tsitaadina võetud ja siin ära toodud  viimased laused. Teadaolevalt on Eesti Vabariigi president riigi esimene mees ja seda seisukohta ei vaidlusta keegi.

See fakt aga esitab istuvale presidendile suuri nõudmisi ja kohustusi, millest kõige tähtsam on ausus. Seega  peab president eelkõige ise olema enda ja kogu rahva vastu jäägitult aus. Ja nüüd tekib põhjendatud küsimus: kas president võib nõuda oma alamatelt ausust (näiteks, oma kõnes ta puudutab kõige otsesemalt erakondade kui parlamentaarse Eesti Vabariigi aluse ebaausat rahastamist), kui ta ise koos oma abikaasaga on selle lihtsa riigivalitsemispostulaadi vastu korduvalt eksinud?

Ei hakka siin ära tooma neid president Ilvese ja tema abikaasa poolt toime pandud “eksimusi” (loe: juriidiliste seaduste rikkumisi), kuna eesti rahvas on kursis nendega, mida valitsuskoalitsioonile meelepärane meedia hellitavalt nimetab lihtsalt “JOKK-süsteemideks”. Eeskätt aususe puudumine on asjaolu, miks Eesti rahvas ei ole president Ilvest omaks võtnud. 

Teiseks ei ole Eesti rahvas võtnud president Ilvest omaks ka seetõttu, et ta ei ole rääkinud selgeks kõiki neid asjaolusid, mis on seotud tema põlvnemisega. Kuid Eesti inimesed tahavad ja peavad oma presidendist kõike teadma!

Järelikult aususest saab rääkida ikka ainult see inimene, eriti veel kui ta on president, kes on ise aus. Seega ei oleks istuv Eesti Vabariigi president T. H. Ilves tohtinud Pärnus võidupühal peetud kõnes puudutada aususe teemat ja seega rääkida ka aususe puudumisest erakondade rahastamisel jms.

Õigus sel teemal kirjutada

Tekib küsimus: kas on minul üldse õigus nendest asjadest kirjutada? Arvan, et on küll, kuna oma arvamust tohib nii üliolulises küsimuses avaldada iga Eesti Vabariigi kodanik. Kuid allakirjutanu on selle teema käsitlemisel veel teatud mõttes “eriseisuses”.

Nimelt oli minu isa August Julius Leps (sündinud Adavere vallas 1896 – surnud Stockholmis 1972) vandeadvokaadist poliitik, kes võttis aastatel 1918–1920  osa Vabadussõjast ning oli Riigikogu IV ja V koosseisu liige. Olen saanud juriidilise hariduse Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas nagu minu isagi ja olnud Riigikogu VIII ja IX koosseisu liige. Seega olen veel ainus elusolev isik, kes on otsene “esimese” Eesti Vabariigi ja “teise” Eesti Vabariigi seadusandliku võimu järjepidevuse kandja. 

Järelikult annavad need seosed allakirjutanule õiguse nimetatud teemal sõna võtta kogu selle tõsiduses.

Selle loo moraal

Moraal peitub selles, et Eesti rahva silmis oma reputatsiooni parandamiseks, s.t rahvale lähemale tulekuks, peaks president Ilves enda vigu tunnistama.

Ando Leps, õigusteaduse doktor

Jaga |