Ettevõtete tulumaksul nii tulihingelisi pooldajaid kui ka vastaseid

 Eesti on ettevõtete tulumaksu puudumisega ikkagi suhteliselt ainulaadne riik. Euroopas vaadatakse meid kui oma teed veel otsivat ja katse-eksituse meetodil arenevat majandusmudelit. G20 riikide seas on madalaim ettevõtte tulumaksu määr 18 protsenti peale kavandatavat alandamist Suurbritannias. Ettevõtte tulumaksu nullmääraga on maailmas pigem tuntud sellised riigid, nagu Bahama saared, Bahrein, Bermuda saarestik, Kaimani saared, Kanalisaared, Vanuatu saared ja veel mõned muud analoogilised piirkonnad. Arenenud mandri-Euroopas on äritegevuse mittemaksustamine ikka erandiks.

Eesti uskumatult julgelt isepäine

Huvitav on asjaolu, et muidu nii Euroopa poliitikale kohanduv ja igat direktiivi ülipüüdlikult järgida üritav Eesti on ettevõtete tulumaksu osas sedavõrd julgelt isepäine. Eks ta selles mõttes õige ole, et maailmamajanduses edukaks olemiseks tuleb leida oma tee, mitte joosta teistel sabas. Muidugi varjutab Eesti enesemääramise julgust pisut asjaolu, et äriühinguid puudutav maksureform viidi Eestis käesoleva sajandi alguses läbi teatud meeltesegadushoos, kus täna tavaks saanud europüüdlikkust veel ette ei nähtud. Ja nii on see tulumaksuvabastus ka jäänud. Täna Eestis enam ei oldaks nii julged, et sellist suurt muudatust ette võtta.

 Jaotamata kasumi tulumaksuvabastus ettevõtetele kehtestatud sai, ja nüüd on sellega siis viisteist aastat elatud. Kuhu see on meid viinud? Ettevõtlusstatistika näitab, et firmad on tulumaksuvabastuse perioodil rohkem investeerinud. Need investeeringud ei ole olnud kuidagi teistsugused, paremad, muutunud struktuuriga vms., need on olnud lihtsalt suuremad. Eks ole ka loogiline, et kui tulu lubatakse investeerida maksuvabalt, siis ettevõtjad seda ka kasutavad. Ehk siis majandus on muutunud mahult võimsamaks, kuid mitte targemaks ega innovaatilisemaks.

 Teisalt võib investeeringute kasv olla ka suures osas „mäng paberil”. Enne olid ettevõtjad huvitatud maksude vähendamise kaalutlustel näitama suuremaid kulusid, ja investeeringute reale lihtsalt vahendeid ei jagunud. Tulumaksu kadudes ei olnud enam vajadust kulusid juurde „leiutada” ja sai rahulikult äri kasvatada läbi investeeringute või siis lihtsalt ärilise mõjuvõimu suurendamiseks oma bilanssi „üles pumbata”. Suurem omakapital aitab näiteks rohkem laenuvahendeid kaasata, mis omakorda on oluline äri edasiseks kasvuks. Investeeringute rida kasutati uue süsteemi korral ka teatud rahade „peitmiseks” – vahendid, mis olid välja võetud, kuid mille katmiseks lihtsalt näidati tehtud investeeringute mahtu suuremana.

 Investeeringute mahud kasvasid maksumuudatuse tulemusena eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtetes, mis näitab, et majanduse peamistele jõujoontele tulumaksuvabastus siiski suurt mõju ei avaldanud. Eks ole ka väikefirmad eelkõige need, kes saavad ja vee peale jäämiseks on sunnitudki pisut „katsetama” maksulahendustega.

Ettevõtlus oleks alles ka ilma maksureformita

Kui ettevõtete tulumaksu kaotamise maksureformi ei oleks olnud, kas siis oleks ettevõtlus tänases Eestis juba välja surnud? Ilmselt mitte, firmad oleksid endiselt alles, töö käiks ning kindlasti oleks meil ka algatusi, mis rahvusvaheliselt tähelepanu tõmbaksid. Tõenäoliselt oleks aga rikaste edetabelid meil tänasega võrreldes suhteliselt tagasihoidlikumad, sest ettevõtete omandisuhetest tulenevad rikkused oleksid väiksemate omakapitalinumbrite võrra madalamad. Kuid vaevalt keegi tänasel päeval mõnelgi juhul arvestatavalt ülespuhutud rikkusefiktsioonist puudust tunneks. Jalad oleks rohkem maas ja näitajad ehk adekvaatsemad.

 Siintoodut silmas pidades ei tohiks olla ka ju kellelegi probleemiks, kui tulumaks ettevõtetele klassikalisel kujul tagasi pandaks ning Eesti oma „eksperimendi” lõpetaks? Põhimõtteliselt mitte, kuid ettevõtluse maksustamise ajaloo tagasipööramisel tuleks arvestada ühe väga olulise asjaga.

 Nimelt – see raha, mida ettevõtete tulumaksu puudumisega firmade investeeringutesse lubati, ei ole ju alles. Ettevõtjad ei kogunud seda riiulile või sahtlisse, et maksusüsteemi tagasimuutmise korral kohe hea võtta ja maksta oleks. See raha on täna ettevõtluse vereringes sees ja ettevõtlus on kohanenud selle olukorraga. Mahud on suuremad, kulud on kõrgemad, palgad on paremad – me asume uues tasakaalupunktis, majandusmudelis ilma kohustuseta maksta majandusaasta lõpus bilanssi tekkinud kasumi pealt mingit maksu.

 Kui nüüd süsteemi muudetaks, siis peaks muutuma ka see majanduslik tasakaal, kus me täna paikneme. Et maksta klassikalist kasumimaksu, peaksid ettevõtjad seda raha kokku korjama hakkama igalt poolt: investeeringute arvelt, töötajate palkade arvelt, turunduse arvelt, toodangumahtude arvelt jne. See oleks suur muutus ettevõtluskeskkonnas, seda ei oleks lihtne teha ühe hetkega ja see nõuaks ohvreid.

Savisaar tõestas ajaloo korrigeerimise võimalikkust

Sellist suurt ja fundamentaalset muutust Eesti ettevõtluskeskkonnas saab teha keegi, kellel on olemas kogemus ajalooliste protsesside muutmise ja ehk ka ajaloo tagasipööramise osas. Keegi, kes mõistab kompleksseid protsesse ja seoseid ning suudab oma kogemuse najal paljutahulisi tagajärgi ette prognoosida. Sellist muudatust ei saa teha ettevõtluskauge poliitik, kes kirjutab lihtsalt eelnõu ja laseb selle seaduseks hääletada, ise seejuures mõistmata, mis tagajärgi uus õigusraamistik meie reaalsele elule kaasa toob.

 Edgar Savisaarel on kogemusi Eesti majanduskeskkonna väärarengute korrigeerimisel ja ajaloo õigetesse rööbastesse pööramisel. Siinkohal on ehk parimaks näiteks Eesti Raudtee tagasiostmine, millega pandi piir Eesti majandusvundamendi laialijooksmisele. Ehk, teisiti öeldes, kui ettevõtete tulumaksu taaskehtestamine klassikalisel kujul võetaks ette Edgar Savisaare juhtimisel, siis on kõik eeldused olemas selleks, et maksusüsteemi tagasipööramine tehakse kõiki kõrvalmõjusid ja kohanemisvajadusi silmas pidades korrektselt ja läbikaalutletult. See tähendab, et Edgar Savisaare juhtimisel on meil kasumi maksustamise sisseviimisel lootust teha seda viisil, et ettevõtluskeskkond ei saaks tagasilööki.

 Täna oleme tulumaksu taastamise jutuga aga kuskohal? Sellise maksumuudatuse vajalikkusest jutlustavad poliitikud oskavad oma seisukoha kaitseks öelda peamiselt vaid niipalju, et Euroopas selline maks on, meil peaks see ka ühiskonna rikkamaks muutmise seisukohalt olemas olema ning et tegelikult meeldiks see ka ettevõtjatele. Kui ettevõtluses aktiivselt osalevale kuulajaskonnale sellised argumendid ebaselgeks ja mõistetamatuks jäävad, tõmbab poliitik pea õlgade vahele ja hakkab pobisema sellest, et tegelikult tehtaks see maks kohustuslikuks vaid suurtes keskustes tegutsevatele ettevõtjatele, või siis veelgi enam – suurfirmadele ning eelkõige pankadele. Kõigile teistele jääks maksuvabastus.

 Millest siis ikkagi räägitakse? Linnaettevõtluse maksust? Pangamaksust? Kui nii, siis peaks ka selliselt ennast väljendama ning loomulikult põhjendama vajalikku maksu argumenteeritult. Edasi viib sisuline arutelu ja analüüs, mitte dogmadel põhinev hüüdlausete hõiskamine, millele keegi peale ettevõtlusvaenlaste kaasa ei hüüa ning millega endast ühiskonnas arukat muljet küll jätta ei saa.

 Siinkohal ei aita ka pimeuskne lähenemine, et kõik, kes vähegi julgevad ettevõtete tulumaksu taastamise otstarbekuses kahelda, selle üle arutada või võimalikke alternatiive kaaluda, tahavad on rumalad, vastaste nuhid või muidu pahatahtlikud. Näiteks soovitab Keskerakonna asutajaliige, Keskerakonna Viljandimaa piirkonna esimees, Keskerakonna Viljandi linna osakonna esimees ja Viljandi linnavolikogu Keskerakonna saadikurühma esimees Helmut Hallemaa kohe erakonnast välja astuda, kui üritad arutada ettevõtete tulumaksu taastamise mõistlikkuse ja alternatiivide teemal.

 Ühesõnaga, ettevõtete tulumaksul klassikalisel kujul on nii poolt- kui ka vastuargumente, ning kui tunnetatakse endas poliitilist jõudu see maks taaskehtestada, siis tuleks olla avatud selleteemalistes diskussioonides ja suuta esitada sisulist argumentatsiooni. Need argumendid on ju ometigi olemas, ning ühtlasi on Keskerakonnal ka tõestatud võime majandust muuta.

 Kui aga jätkatakse tulumaksu taaskehtestamise propageerimist lihtlauseliste sisutute fragmentidega, siis võib juhtuda nii, nagu juhtus Helmut Hallemaaga. Ettevõtjad hakkavad ironiseerima, ning poliitikust ja tema jutust lahtisaamise nimel takka kiitma, et ettevõtluse tulumaksu nad ainult ootavadki, tehtagu see juba rutem ära. Poliitikud tulgu ja päästku ettevõtlus! Kehtestagu maks!

[fotoallkiri]    RAHA JÄÄB SAAMATA: Eesti on ettevõtete tulumaksu puudumisega üsna ainulaadne riik ja sarnaneb selle poolest Bahama saarte, Bahreini, Bermuda saarestiku, Kaimani saarte, Kanalisaarte ja Vanuatuga. Arenenud mandri-Euroopas on äritegevuse mittemaksustamine ikka erandiks. Foto: Kesknädala arhiiv.

JAAN ÕMBLUS, ettevõtja

Jaga |