Uus-vana globaliseerumise poliitika

HAROLD JAMES,      06. veebruar 2002




Globaliseerumise üle käivad vaidlused ja protestid on pärast 11. septembri terrorirünnakuid äkki vaibunud. Kuid see vaikus ei tähenda siiski, et vaidlus oleks lõppenud. Näib, et globaliseerumisteema juurde pöördutakse ikka tagasi normaalsemate aegade saabumisel. Kui nii, siis on meie arusaam sellest protsessist märksa laiem kui vaatame ajalukku.

Ajaloolaste hulgas põhjustab tänapäevane globaliseerumise käsitlus äratundmisrõõmu: sama teema oli üleval juba sada aastat tagasi. Suured saavutused - materiaalne progress, uued leiutised nagu auto, telefon ja kirjutusmasin - olid siis juba olemas, nii nagu oli ka siis kuulda proteste maailma vastu, mis paistis väljuvat traditsiooniliste poliitiliste institutsioonide kontrolli alt.
Toona, nagu praegugi, puhkes vastuhakk pigem rikastes tööstusmaades kui vaestes perifeeriates, mida on sageli kujutatud kapitalistliku ekspluateerimise objektina. Olid ju arenenud riigid need, kes kehtestasid tollitõkked välismaise "ebaõiglase" konkurentsi vastu. Keskpangad loodi kontrollimaks korrapäratuid kapitalivooge. Migratsioon pidurdus, kuna peamised immigrante vastu võtnud maad hakkasid neid omal paremal äranägemisel selekteerima.
Integratsiooniprotsess moondus pärast Esimest Maailmasõda ja hävis lõplikult 1930. aastate suure majanduskriisi shokkides. Kerkisid tollimüürid, ahelreaktsioonina perifeeriatest maailma rahandussüsteemi südamesse jõudnud finantspaanika, toimus pööre majandusnatsionalismi ning autarkiasse. Kõigest sellest, mis enne 1914. aastat oli olnud turvavõrgustikuks ülemäärase globaliseerumise vastu, sai pärast Esimest Maailmasõda tohutu lõks, mis halvas maailma majanduse.

Sajandivanune parem/vasak/tsenter

Märkimisväärne on kergus, kuidas globaliseerumisvastaste väljaastumiste käigus tekkisid sel pinnal parem- ja vasakpoolsete koalitsioonid. Euroopa maaomandil põhinev aristokraatia oli 19. sajandi lõpul nõrgestatud ookeanide tagant laevadega veetud odava teravilja ja muu toidukauba tõttu. Kuna põllumaa ja selle rendihinnad langesid, oli aristokraatia silmitsi oma allakäiguga. Nii koondusidki ühte väikefarmerid, käsitöölised ja väiketootjad, kes jagasid maa-aadli usku, et suurim oht seisneb piiramatus konkurentsis. Nende rühmade jaoks tähendas globaliseerumine rikkuse ümberjagamist.

Poliitilisel vasaktiival otsis kasvav töölisklass aga võimalusi poliitilise võimu abil kehtivate majandussuhete muutmiseks - juurutamaks progressiivsemat maksupoliitikat või ka lõpetamaks tollide kasutamist vana korra säilitamiseks. Progressi pooldajad protesteerisid ka juba välja võideldud tööstandardite õõnestamise vastu rahvusvahelise kapitalismi poolt.
Saksa sotsioloog Max Weber sai tuntuks just hoiatustega selle kohta, mida toob kaasa Poola immigratsiooni jätkumine Saksamaale. Justkui tänaste globaliseerumisdebattide kajana kirjutas Weber: "Teatud olukordades võib segipaisatud kapitalistliku majanduse puhul osutuda kõrgem kultuur mitte võitjaks, vaid võib olelusvõitluses madalamatele kultuuridele hoopis kaotada."
Poliitilises tsentris, mis oli ümber piiratud globalismi-vastastest reaktsioonidest vasakult ja paremalt, nägi liberaalne äri-eliit majanduslikus avanemises ehk globaliseerumises üksnes enesele kasulikku. Kahepoolse parem-vasak jaotuse asemel tekkis nii kolm tiiba - globaliseerumisvastased konservatiivid, globaliseerumist pooldavad liberaalid ja ümberjaotamisele orienteeruvad vasakpoolsed.
Kui poliitspektri äärmused maailmasõdade vahel radikaliseerusid, suundus anti-internatsionaalne parem tiib fashismi, vasakpoolsed aga kommunismi. Demokraatlik poliitika oli sellega halvatud.

Lääne palgatöölise hirm

Teise Maailmasõja järgses poliitikas parema ja vasaku tiiva vahel ühe riigi piires käinud ümberjagamisheitlused kadusid. Vana kolmikjaotuse juurde pöörduti tagasi alles globaliseerumise uue laine puhul. Jälle on platsis anti-internatsionaalne parem tiib, mis mängib teatud rolli kõigis peamistes tööstusriikides ja mis üritab kaitsta saavutatud heaolu ja rikkust heitlike rahvusvaheliste turgude eest.
Vasakpoolsete protektsionistlikud globalismivastased hoovused on erakondadest rohkem nähtavad töölisliikumistes, kuid need võivad mõjutada ka poliitilisi programme. Ametiühinguile on uusparempoolsete lähenemine arvestatav väljakutse. Ametiühingute liikmetele kujutab rahvusvaheline konkurents ju peamist ohtu, kuna import ja vöörtöölised ohustavad eelkõige vähemkvalifitseeritud töötajate palku. Seetõttu kohtamegi selliste vasaktsentristlike parteide nagu Prantsuse sotsialistide ja Ameerika demokraatide peavoolus nõudmisi "ebaõiglase konkurentsi" toodete turult kõrvaldamiseks. Hirm alanevate palkade ees loob soodsa pinna ka laiemale koalitsioonile, kus ühise globalismivastase katuse alla mahub rahulolematus multinatsionaalsete korporatsioonide ja rahvusvaheliste rahandusinstitutsioonidega.

Davosi mehed

Kaasaegses tsentris asub aga sarnaselt 19. sajandi lõpu ärahirmutatud liberaalidega eliidi poliitiline liikumine, kes toetab globaliseerumist, kuna see on talle kasulik. Seda rühma on küünikud nimetanud "Davosi meesteks".
Pole kuigi tõenäoline, et selline programm esitatuna säärastel tingimustel võiks kunagi tuua massilist edu valmistel. Globaliseerumise hind ja seda saatvad protestid on liiga ilmsed. Partei, mis pühendub lihtsale liberaliseerimisele ja piiride avanemisele, saab harva üle 5-10% hääli (nagu Saksa Vaba Demokraatlik Partei).
Kui Leszek Balcerowicz-i Vabadusliit võitis 1997. aastal Poola parlamendivalimistel 13% häältest, näitas see meeletut edu. Kuid mullustel valimistel sai seesama Vabadusliit juba alla 5% häältest - see on ühe liberaalse poliitilise liikumise jaoks märksa "normaalsem" tase.
See uus poliitika tekitab laia teadmatust ja abitust. 20. sajandi vanad liikumised on paljuski ammendunud: klassikaline konservatism seepärast, et maailm muutub liiga kiiresti; sotsialistid seepärast, et muutuste kiirus pühib minema traditsioonilised töötajate positsioonid.
Nende kahe väärika, kuid vananenud voolu pankrot avab tee uuele populismile, mis tugineb globalismivastastele allhoovustele. Uus-vana sissepoole pööratud poliitika flirdib ideega, et rahvusriik on kaitsevalliks välismaiste kaupade, immigrantide ja välisomanike vastu. See on ohtlik ja destruktiivne idee, mis oli paljuski süüdi Euroopas 20. sajandi esimesel poolel toimunud arengutes.

20. sajandi poliitilised liikumised on paljuski ammendunud: konservatism seepärast, et maailm muutub liiga kiiresti; sotsialistid seepärast, et muutuste kiirus pühib minema traditsioonilised palgatöötajate positsioonid.

Harold James on Princetoni Ülikooli ajalooprofessor. Ta on raamatu "Globaliseerumise lõpp: Suure majanduskriisi õppetunnid" (Harvard University Press) autor. Copyright: Project Syndicate, January 2002

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)