Kes julgeb urgitseda, see kaob

Mari Joonatan,      20. aprill 2005


Kas te ei leia, et Klenski seab end suurde ohtu? Ega siis sellised, kes olid valmis terve laevatäie rahvast merepõhja saatma, peatu ju millegi ees. Ammugi üheainsa inimese kahjutukstegemise ees. Kuhu kadus omal ajal Enn Leisson, kes kuulutas, et leiab pastori koletu tapmise tellija, tasapisi hääbus tema söakus, õhku lendas Kristopovitsh, Estoniale saadetud telegrammi kinnipüüdja – nagu kõik, kes julgevad „urgitseda".
Nende variserlikkus, kes asjaga seotud, on piiritu! Ei olnud neil pärast häbi hukkamiskohta – nimelt hukkamiskohta, aga mitte hukkumiskohta – minna leinakõnet pidama, valge sall lehvimas. „Me mälestame hukkunuid!" Võinuks öelda, et „enda hukatuid".
Oleme suured Klenski austajad, ei taha teda kaotada. Väärtuslikku tuleb hoida, seda on elus nii vähe praegu järele jäänud. Üks tegelane seletab seal internetis midagi, et „Klenski tegutsevat oma naiivsel moel", aga jumalale tänu, et on veel olemas selliseid „oma naiivsel moel" tegutsejaid, selliseid, kes veel „jauravad" – nagu Klenski ja kas või Lauri Leesi!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)