Setumaa ühendamiseks puudub jõud

ALLAN ALAKÜLA,      02. veebruar 2005



Tartu rahu piiriga seoses tuleks esiteks kokku leppida, mida me tegelikult tahame. Eesti asustustihedus on Venemaaga võrreldes üle kolme korra suurem, kuid Euroopa kontekstis siiski üks madalamaid. Meist hõredama asustusega on Euroopas vaid tundrarohked Soome, Rootsi, Norra ja Island.
Kusjuures meie rahvastikutihedus langeb teistest kiiremini. Põhiliselt suurema negatiivse iibe tõttu. Meie majanduse tase aga ei tõmba ligi inimesi Euroopast ega selle äärealadelt. Isegi arengumaade migrantidele oleme oma Euroopa kontekstis nigela sotsiaalsüsteemi tõttu üks viimaseid eelistusi.

Eestimaal ringi sõites ei saa kuidagi väita, et meil oleks kuskil inimeste ja ettevõtlusenergia ülejääk. Rahvas liigub üha rohkem tööle linnadesse ja maa jääb pigem tühjemaks. Tänases Eestis ilmselgelt pole maapuudust, pigem on selle ülejääk.
1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul kustutas Tartu rahu piiride teema Eesti riigi suhtes vaenulike või vähemalt umbusklike venelaste suur osakaal Eesti rahvastikus. Ka pärast taasiseseisvumist läks ikka mitu aastat, enne kui Eesti riik sai tegeliku sõnaõiguse Narvas ja Sillamäel. Veel 1993. aastal oli kõneks Kirde-Eesti eraldumisreferendum. Selles kontekstis ei saanudki tõsiselt arutada Jaanilinna ja Petseri Eesti kontrolli alla saamist. Tänaseks on baltivenelaste teema endise teravuse kaotanud. Põhjuseks mitte Eesti riigi „tark" muulastepoliitika, vaid meie parem majandus ja sotsiaalpool võrreldes Venemaaga. Kodurahu on toonud Vene omast kordades kõrgem pension ja alampalk.

Täna ei lase Tartu rahu piiride nõudmist tõsiselt võtta majandusargument. Eesti rahvas on kapitalismi viljastavates tingimustes edu nimel oma tervist tappes rabanud 15 aastat tööd teha. Väike osa sai jõukaks, enamik vaesus, kuid lootus haljamale oksale jõuda pole üldiselt kadunud.
Kes on see, kes ütleb, et Setumaa ühtekuuluvusfondi tuleb igal aastal riigieelarvest panna paar miljardit krooni? Tõstmaks jalule maakonda, mis isegi Venemaal on viletsaimate kirjas. Olukorras, kus meie enese tervishoiusüsteem on rahanappuses kokku kukkunud. Seisus, kus raha ei jätku isegi praeguse Eesti suuremate riigiteede korrashoiuks. Ajal, kui meie eelarvearutelude keskne küsimus on koolimajade katuste lappimine. Kelle ja mille arvelt arendada veel Setumaad? Narva-tagusest me enam õnneks ei räägi.
Meiega võrreldes ja ka Euroopa kontekstis väga jõukas Soomes pole Karjala tagastamine kunagi suureks teemaks tõusnud. Karjala on sealses poliitikas äärmuslaste teema. Soome riik tegutseb aga Venemaaga tihedas koostöös Karjala arendamisel. Antakse arenguabi, toetatakse ettevõtlust, käib tihe inimeste ja kaupade liikumine. Terve Soome riigi huvi on sel viisil turvata oma naaberala, karjalased on saanud seeläbi aga ligipääsu oma sõjaeelsetesse kodupaikadesse.
Samasugune võiks olla ka meie ambitsioon Petserimaal. Eesti ja setude huvid Petserimaal on täpselt samasugused, nagu Soome ja karjalaste huvid Karjala kannasel.

Nüüd poliitikast. Savisaare valitsuse ajal 1991. aastal oleks Narva-taguse ja Petserimaa teema tõstmine seadnud küsimärgi alla riigi iseseisvumise. President Lennart Meri tehtud 1994. aasta juulilepped Eesti piiri ei käsitlenud (võinuks ju märkida Vene vägede lahkumist Tartu rahuga määratud territooriumilt). Juulilepped olevat enne allakirjutamist heaks kiitnud Mart Laari valitsus, kuhu kuulus tänagi Tartu rahu eest seisev endise ERSP ringkond.
1994. aasta sügisel teatas Andres Tarand venitusvalitsuse peaministrina, et Eestil pole Venemaale territoriaalseid pretensioone. 1996. aasta novembris kinnitas välisminister Siim Kallas Petroskois piirilepingu projekti, milles puudub viide Tartu rahule. 1999. aasta märtsis parafeeris sama lepingu välisminister Raul Mälk. Enne Arnold Rüütli viimast Moskva-käiku kiitis piirilepingu heaks Juhan Partsi valitsus.
Eesti sise- ja välispoliitikas polegi viimased viisteist aastat olnud teist nii suure konsensusega küsimust, kui seda on Tartu rahu piirist loobumine. Kas ja kuidas praegusele piirile Venemaa ametlik kinnitus saada on hoopis teine küsimus.

KESKMÕTE:
Eesti poliitikas polegi viimased 15 aastat olnud teist nii suure konsensusega küsimust, kui seda on Tartu rahu piirist loobumine.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (22)