Poliitika on Mikheil Saakashvilile kunst jätta muljet

21. jaanuar 2004


Rahvusliku liikumise liider Mikheil Saakashvili, seesama, kes 23. novembril ajas parlamendi kõnetoolist minema Eduard Shevardnadze ja saavutas enda valimise presidendiks ettearvatult ja tõrgeteta, üllatas oma sihikindla esilekerkimisega nii vene poliitikuid kui ka Taga-Kaukaasia sõltumatuid eksperte. Sest vaatamata kõigele jääb ta "mustaks hobuseks".
36aastase Saakashvili päritolu kohta liigub palju kuulujutte. Kinnitatakse, et ta ei ole "tõeline grusiin" ja vihjatakse tema esivanemate Armeenia juurtele. Kui aga tahetakse teda kõige hellemasse kohta torgata, meenutatakse tema vanaisa, kes töötas nõukogude ajal KGB-s.
Saakashvili, Tbilisi intelligentsi eliidi esindaja, on saanud suurepärase juriidilise hariduse: ta on lõpetanud Kiievi Riikliku Ülikooli rahvusvahelise õiguse alal, inimõiguste instituudi Strasbourgis, magistrantuuri New Yorgi Columbia Ülikoolis, doktorantuuri Washingtoni nimelises ülikoolis, õppinud on ta veel Firenze Õiguste Akadeemias, Haagi Rahvusvahelise Õiguse Akadeemias, töötanud inimõiguste instituudis Norras, seejärel ühes New Yorgi advokaadikontoris.
Just USAs, Eduard Shevardnadze visiidi ajal Washingtoni, tutvustas tookordne parlamendi esimees Zurab Zhvania presidendile Mikheil Saakashvilit. Zhvania soovitusel lülitati Saakashvili Gruusia Kodanike Liidu (GKL) parteinimekirjadesse - GKL kui võimupartei valmistus tookord 1995. aasta parlamendivalimisteks, võitis need ülekaalukalt ja Saakashvili sai koha konstitutsiooniliste ja juriidiliste küsimuste ja seaduslikkuse komiteesse. Ta oli paljude seadusprojektide, sealhulgas kohtureformi autor, mida siiamaani nimetatakse tema nimega, kuigi nüüd juba teises tähenduses, sest see ilmselgelt ei õigustanud ennast.
Pärast juriidilist komiteed juhtis Saakashvili GKLi fraktsiooni ja hoidis kindla käega valitseva parlamendipartei poliitilist kurssi. Sel ajal kujuneski välja liider Saakashvili, kes järjekindlalt omandas "Gruusia Zhirinovski" käitumisjooni. Nii teda hüütaksegi. Saakashvili radikaalsus ja ülemäärane ambitsioonikus koos kangekaelsuse ja oskamatusega leida kompromisse viisid lahkhelideni endiste mõttekaaslastega. Et peatada juhtiva partei lõhenemist, püüdis Shevardnadze hoida koos nooremaid tegijaid, jagades neile ministrikohti. Üks neist, justiitsministri portfell, läks Mikheil Saakashvili kätte. Endise presidendi lootus, et "las lapsed mängivad natuke, kui löövadki mõne varba lõhki, küll nad lõpuks rahunevad", ei õigustanud ennast. Läks täpselt vastupidi.

Uus luud pühib hästi

Uue ministri tulekuga hakkas justiitsministeeriumi elu keema - mõni lasti lahti, mõni väga noor ja kogenematu pandi ametisse, Saakashvili käis isiklikult mööda kolooniaid ja vanglaid ning tassis endaga kaasa ajakirjanikke, aitas kokku panna raamatukogusid kinnipeetavatele, remontida kanalisatsioonitorusid ja ehitada dushiruume, teha surmamõistetute kongist muuseumi, lõpetada uue koloonia ehitust, mille vundament oli paika pandud veel kommunistide ajal. Tema tegevusega käis kaasas palju poseerimist, publiku peale mängimist, kuid see töötas ja lõi talle poliitilist imagot. Seda taktikat on ta kasutanud siiani.
Samuti oli tema justiitsministri ametist lahkumisega, mis puhuti suureks skandaaliks. Ühel valitsuse istungil ladus Saakashvili avalikult lauale oma seaduseprojekti mitteseaduslikult omandatud varanduse konfiskeerimisest ja avalikustas ametnike ehitatud losside fotod, näidates näpuga oma kolleegide-ministrite peale, kellele need kuulusid. Lahkudes süüdistades Saakashvili võime tahtmatuses võidelda korruptsiooniga.
Sellest hetkest katkestas Saakashvili suhted valitsusstruktuuridega ja Gruusia Kodanike Liiduga ning astus lepitamatusse opositsiooni, luues oma partei - Rahvusliku liikumise.

Saakashvili leppimatus

Kolleegid-poliitikud ei suhtu temasse üheselt. Mõõdukatele ja tsentristidele on ta vastuvõetamatu oma sirgjoonelisuse ja maksimalismi pärast, radikaalidele - oma ettearvamatuse tõttu. Üks ja teine isegi kahtleb avalikult Saakashvili vaimses tasakaalus ja soovitab tal pöörduda arsti poole. Oponendid võrdlevad teda Hitleriga ja tema parteid fashistlikuga. Poolehoidjad aga armastavad meenutada, et sündinud on ta 21. detsembril - ühel päeval Staliniga. Ja sellega seletatakse Saakashvili iseloomu paindumatust ja tema "leppimatust rahvavaenlastega". Nendeks nimetab ta korrumpeerunud ametnikke, keda ähvardab pärast võimule tulemist istuma panna.
Rahva hulgas on ta populaarne. Kohalikel omavalitsuste valimistel 2002. aastal sai Rahvuslik liikumine enamuse pealinna seadusandlikus organis, mille esimeheks valiti Saakashvili. See oli esimene kord Gruusia uusimas ajaloos, kui (kuigi ühesainsas linnas) võimule tuli opositsioon.
Tema tegutsemist esimehena on nimetatud odavaks populismiks, palaganiks ja puru silma ajamiseks. Kuid sellest hoolimata said Tbilisi vanainimesed pensionilisa kolme lari ulatuses, õpetajad maagaasi kasutamise soodustust, esimesse klassi minejad tasuta õpikud ja ranitsad, remonditi sajad katused ja liftid, linna mikrorajoonidesse ilmusid spordiväljakud jne.
Selleks et tähelepanu keskmes olla, võib Saakashvili isiklikult (ajakirjanike juuresviibimisel) lappida kõrghoone katust, sõita ühiskondlikus transpordis või provotseerida kohaliku või suurema tähtsusega skandaale. Just Rahvuslik liikumine oli valimiste-eelses kampaanias kõige enam segatud massilistesse kaklustesse kord politseiga, kord oponentidega. Kuid sedagi kasutas Saakashvili oma huvides.

Skandaalne partei

Partei Rahvuslik liikumine ei ole sugugi mitte vaene, kuigi on kogu aeg võidelnud korruptsiooni ja rikastega. Ametlikke teateid sellest, kust raha tuleb, ei ole. Räägitakse, et finantseerib seda peamiselt Lääs, sealhulgas Sorose Fond. Kuid seda fakti pole millegagi tõestatud. Väidetavalt kulutas tolleaegne justiitsminister ühe osa 12 miljonist dollarist, mis Maailmapank andis Gruusia kohtureformi teostamiseks, mitteotstarbekohaselt - ehk teiste sõnadega, toimetas natuke kõrvale oma partei vajaduste rahuldamiseks.
Sellest, et Saakashvilil ei jätku piisavalt poliitilist paindlikkust ja ettenägelikkust, oskust otsida ja leida kompromisse, räägib seegi, et kolmest opositsiooniliidrist - Burdzhanadze, Zhvania ja Saakashvili - just viimasega ei soovinud Shevardnadze pärast parlamendivalimisi rääkida, öeldes: "Selle inimesega ei ole võimalik rääkida. Kui tema tuleb võimule, siis purustab ta kõik, mis selliste raskustega on kümne aasta jooksul ehitatud."
Nezavisimaja gazeta

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)