Riik, mis on rajatud seadusele, õigusele ja vabadusele (II)

Lõhenemine

Teine iseseisvus algas raskete probleemidega. Kõigepealt puudusid meil demokraatliku valitsemisviisi kogemus ja traditsioonilised parteid. Eesti Kongressi liikumisest kujunes äärmiselt rahvuslik Isamaaliit, kelle programmiks oli rahvusriigi loomine, Tartu rahu tunnustamise nõudmine ja võimalikult kiire majanduslik areng. Rahvarindest tekkis Keskerakond, kelle eesmärgiks oli vähemusrahvuse probleemi lahendamine ja niisuguse majanduse ülesehitamine, mis põhineks meie geopoliitilisel, Ida ja Lääne vahelisel, positsioonil. Nende ümber tekkis suur hulk väikeparteisid, millest paljud tuginesid nende juhtide isiklikule populaarsusele. Teiseks probleemiks oli, et meil puudus sõjaline võime oma iseseisvust kaitsta. Eestis paiknesid suuremad Vene väeosad ja meie turvalisus olenes lääneriikide toetusest. Kolmandaks ja võib-olla kõige akuutsemaks probleemiks oli majandus. See oli üles ehitatud Vene sõjatööstusele ja niisugusele  põllumajandusele, mille turg oli Venemaal.

Laar leidis inspiratsiooni majanduse ülesehitamiseks USA-st pärit Nobeli laureaadi Milton Friedmani vabameelsest majandusteooriast. Selle kohaselt on majandusliku arengu parim tõukejõud piiramata kapitali juurdepääs ja kasumisaamisvõimalus. Vastavalt sellele Laari valitsus andis Lääne ja eriti Skandinaavia kapitalile võimaluse üle võtta kõik meie tulusamad majandusalad: hotellid ja turismituru, pangad, telefoni- ja infovõrgu, ajalehed, bensiinijaamad ja raudteed. Elektrivõrk ja jõujaamad pääsesid sellest üle noatera. Kuidas tehingute hinnad määrati, miks enampakkumisi ei olnud ja kui suur vahendajate tasu oli, selle kohta informatsioon puudub.

 Majanduse reformid

Eesti traditsiooniline ja tugevaim majandusala, põllumajandus, mis oli täielikult eestlaste kontrolli all, ei sobinud sellesse aktsiooni, sest ta koosnes paljudest väikestest ja individuaalsetest ühikutest. Nende moderniseerimise ja ülesehitamise asemel peeti paremaks väliskapitali huvides need sulgeda ja eesti rahvast teha tootja asemel tarbija, kellele oli kerge ja tulukas Lääne põllumajandustoodangu ülejääke müüa.

See Laari valitsuse monumentaalne otsus muutis täielikult meie rahva traditsioonilise eluviisi ja poliitilise struktuuri. Kodumaa lokkavatest viljaväljadest ja rohketest veisekarjadest sai söötis ja umbrohtu kasvav, mahajäetud kodudega ja tühjade hällidega puustusmaa. Vähemalt veerand meie rahvast kaotas kodu ja ülalpidamise. On märkimisväärne, et see otsus tehti noorukitest koosneva valitsuse poolt ilma tõsise aruteluta Riigikogus ja ilma igasuguse plaanita, kuidas neist reformidest mõjustatud maarahvast aidata. Inimõigused ja rahva heaolu allutati täielikult väliskapitali huvidele.

Sellele vaatamata Friedmani teooria töötas – sisse voolas ohtralt väliskapitali ja tehnilisi oskusi, mis koos eestlase töökusega kiiresti meie majanduse üles ehitas. Elutase paranes, ja olimegi tunduvalt ees oma Balti naabritest. Kui sinna lisada poliitiline edu NATO-sse ja Euroopa Liitu saamisega, mis garanteeris oluliselt meie turvalisuse, siis võib öelda, et tosina aasta jooksul oli meie areng märkimisväärne ja me peaksime olema jõudnud seisundisse, kus olukord on lähenemas õigusriigile ja võiksime oma elu nautida.

 Sisemine sõda

Kahjuks ei ole see nii – oleme pidevalt sõjaseisukorras. Poliitiliselt peaksid meie kaks suuremat parteid, millel on peaaegu samaväärne rahva toetus, otsima kuldset keskteed, kasutama paremikku mõlema partei ideedest. Seda ei ole juhtunud – läbirääkimised, koostöö ja kompromiss, mis on demokraatia peamiseks tööriistaks, on neile tundmatu. Parteijuhtide demoniseerimine ja armutu võitlus võimu pärast on nende ainuke prioriteet. See, kahjuks, ei anna tulemusi, vaid võõrandab meie rahva poliitilisest protsessist.

Teiseks, juba ammu on lõppenud külm sõda Ida ja Lääne vahel. Meie aga oleme pideval sõjajalal oma idanaabriga. Tartu rahu ja piiride küsimus on teema, mille nimel võib võidelda igavesti. Võib-olla peaksime kord peatuma ja mõtlema, kas need eesmärgid on reaalselt saavutatavad ja vajalikud, ning kasutama oma poliitilist ja vaimset energiat produktiivseks suhete loomiseks, nagu seda Soome on teinud.

Lõpuks, saatus on meile andnud suure grupi vähemusrahvast. Siin nad on ja siia nad jäävad, ja kuna meie oleme selle maa peremehed, on meie kohuseks teha nendest produktiivsed ja ustavad riigikodanikud. See protsess, vaatamata lääneriikide pidevatele hoiatustele, on olnud väga vaevaline ja sai Pronkssõduri afääriga tubli tagasilöögi. Need, kes on jälginud sellesarnaste probleemide lahendamist teistes riikides, võiksid vast öelda, et see nõuab inimõiguste ja inimväärtuste  tunnustamist, meil see kahjuks puudub. Seega pole lahendust sellele probleemile niipea näha. Jääb mulje, et mitte koostöö ühiste eesmärkide nimel, vaid viha ja vaenu õhutamine on meie poliitikute jõu ja rahva motiveerimise allikas. Seda, muuseas, on kõik diktaatorid edukalt kasutanud.

 Viie edukaima riigi hulka!

Eesti majanduse kiire arengu üle võime kindlasti uhked olla. Jõuda varsti viie Euroopa rikkama riigi hulka näib võimalik eesmärk olevat. Meil on moodsad hotellid, võimsad kaubamajad ja edukas turismiturg, meie telefoni- ja infovõrk on Euroopa parimaid, meie teede ja liikluse korraldus on hea ja bensiinijaamad ajakohased, luksusautode protsent kõrge (eriti Riigikogu parkimisplatsil), meie pangad on heal järjel ja toetavad edukat ehitustegevust. Meie majanduse kasv on mitmete aastate jooksul olnud Euroopa suuremaid. Oleme lühikese aja jooksul arenenud vaesest Nõukogude vabariigist moodsaks ja küllaltki jõukaks Euroopa riigiks.

Ainukene probleem on, et kõik loetletud tulutoovad majandusharud on võõra kapitali käes. Tulu, mis peaks olema meie tuleviku alusmüüriks, läheb võõrastesse  taskutesse.  Nii nagu kord üks meie poliitkuid ütles: „Oleme Skandinaavia kõige tootvamaks lüpsilehmaks.” Varem või hiljem hakkab see meie arengut pidurdama, kuid juba praegu on selle kõrvalmõjud tunda. Meie rahva jõukus on väikese ülemkihi käes. Keskkiht, kellest oleneb rahva poliitiline stabiilsus ja kes peaks olema meie tuleviku jõuallikaks, on alles arenemas. Laari „maareform” tekitas suure alamkihi, kelle sotsiaalseks hoolekandeks puuduvad valitsusel ressursid ja tahe.

 Lõpuks küsimus: „Kui lähedale oleme jõudnud õigusriigile?“ Kahjuks, nii nagu ka esimese iseseisvuse ajal, oleme väliste mõjude juhtimisel valinud vastupidise tee. Oleks võinud arvata, et aastaid kestnud koostöö lääneriikidega oleks pidanud meie suunda muutma, kuid seda pole juhtunud. Seega võime ainult loota, et tulevik on meile armuline ja et me ei lähe mitte sinna, kuhu kõik autoritaarsed režiimid on läinud.

ENDEL UIGA,

Hope, New Jersey, USA

[fotoallkiri]   REFORMIDE TULEMUSED: Eestis läbi viidud reformides on enam kannatanud just sotsiaalselt vähekindlustatud inimesed - pensionärid ja sundüürnikud.

Jaga |