Kibestunud IRL muutumas ohuks Eestile

ERSP, Eesti Kongress, Isamaa ja Isamaaliit - nad kõik on etendanud Eesti riigi arengus olulist rolli, kandnud kindlat meelsust ja suutnud ka keerukaid poliittehnoloogiaid rakendamata hõivata endale koha teatud valijagruppide südames.

Andres Herkeli kurvameelsus ja nostalgia omal ajal ereda leegiga põlenud Isamaaliidu järele on täiesti arusaadav. Mitte keegi ei vaata rõõmsal meelel olukorda, kus sinu perekonda adopteeritud liikmed äkki kukuvad agressiivses vormis omi reegleid kehtestama.

IRL - sõnades hooliv ja aus, tegudes jõhker ja pragmaatiline

Eestlaste jaoks on oma riik ühtpidi midagi eriti pühalikku ja samas ka midagi üsna abstraktset. Paraku ei oska ka 21. sajandi alguses paljud kodanikud ikka veel käituda iseseisva riigi kodanikena. Ikka veel arvavad nad, et keegi teine peaks üht või teist probleemi lahendama. Mitte nemad ise. Ikka ja jälle valivad nad ennast esindama väärituid, kes eelnevalt juba on mitmeid kordi ämbrites kolistanud.

Valitud aga, kes kunagise Kalevite kantsi varemetele ehitatud lossi tõusevad, unustavad mõne nädalaga kaasmaalaste mured ja hakkavad ennast ette kujutama riigina. Mäletate: riik, see olen mina!

101 tillukest päikesekuningat Toompea künkal ei vaeva just liigselt oma pead parem- või vasakpoolsusega, jätkusuutliku arenguga või nende probleemide lahendamisega, mille täna hooletusse jätmine maksab kurjalt kätte nendele järgnevatele põlvedele, kes siia vaesele maakamarale elama määratud.

IRL ja Kesk

Miks ma seda kõike just IRL-i kontekstis räägin ning miks edasises tekstis võrdlen IRL-i ja Keskerakonda? Sest kummalisel kombel on Keskerakonnas (kõigest hoolimata ja ikka veel!!!) ausust, aateid ja põhimõttekindlust rohkem kui Isamaaliidu õiglusjärglases IRL-is.

Savisaar on autoritaarne juht, ja ta ei varja seda. Perioodiline keskerakondlik pereheitmine rõõmustab kõiki teisi parlamendierakondi, sest, esiteks, saavad nad endale niimoodi Savisaare poliitakadeemia lõpetanud väga häid poliitikuid (Mikser, Vakra, Boroditš, Laanet, Seppik jne), teisalt annab iga väiksemagi keskerakondliku poliitapsu puhul seda võimendada nii ajas kui ka ruumis. Samas Keskerakond teeb, mida lubab. Kodukulud all ei ole, kuid ühistransport Tallinnas on tasuta.

Viimase aja populaarseim sõna on vaieldamatult „legitiimsus". Kui me liigume ajas tagasi - sinna, kus Urmas Reinsalu lasi bussidega Peipsi äärest kiirkorras kohale sõidutada umbkeelseid venelasi, kelle ainus ülesanne oli tagada võimujanuse poisikese tõusmine IRL-i esimeheks -, siis juriidiliselt ei olnud Reinsalu esmakordne valimine erakonna esimeheks legitiimne.

Positiivne on muidugi asjaolu, et nii nagu Putin Krimmis, nii suutis ka Reinsalu IRL-is võimuvahetuse läbi viia verevalamiseta. Kuid siiski on Andres Herkel kurb.

Vanadest isamaalistest kampsunitest ei olnud vastast võimujanustele „äraostmatutele", kes kogu oma poliitikas oldud aja on tegelnud ainult ja ainult selle nimel, et personaalselt olla juhtpositsioonidel võimuaparaadis.

Siinkohal loodan siiralt, et ei Ken-Marti Vaher, Urmas Reinsalu ega Juhan Parts enam mitte kunagi ei tõuse Eesti Vabariigi ministriteks. Miks? Sest nende sõnad enne ja teod pärast võimulesaamist lahknevad kardinaalselt.

65 tuhat ja 650 miljonit

Mul oli päris kahju Urve Palost, kui kogu peavoolumeedia raisakullidena talle kallale sööstis ühe pisut vildakalt välja kukkunud lause pärast.

Samas oli üsna tülgastav vaadata, kuidas seesama eksmajandusminister Juhan Parts, kelle otsustamatuse ja, pehmelt öeldes, totaka kaadripoliitika tõttu maeti Estonian Airi kümneid miljoneid, hakkas oma ametijärglast süüdistama hoolimatuses ja riigile kahju tekitamises.

Või võtkem näiteks ehk meie suurim sõjaõhutaja ja ilmselt juba lapsepõlvest saati marssalikepikest ranitsas kandev Urmas Reinsalu, kes kaitseministrina tekitas riigikaitset puudutavas seadusandluses tõsise vastuolu kaitseväe seniste arengukavade ja juhtimisstruktuuri osas.

Sõnades Venemaale kadu ja hävingut kuulutav „vägilane" ei ehitanud oma ametiajal üles mitte iseseisva riigi sõjaväge, vaid peaasjalikult keskendus eestlaste paremale integreerumisele liitlaste invasioonivägede koosseisu.

Ehk siis - ehitame üles Eesti armeed, mille prioriteet on tegelda koobastes või kõrbeliivas peituvate rätipeadega, kuid mille võimekus vastu seista Vene regulaararmeele selle ajaperioodi jooksul, mis vajalik NATO artikli 5 rakendumiseks, on enam kui küsitav.

Probleemi olemus seisneb selles, et inimfaktor ei ole IRL-i jaoks oluline. Olulisem on see, et meil loksuvad sadamas miinijahtijad ja me omame Ämari kompleksi. Kuid miinijahtijaid meeskondadega komplekteerida ei ole suutnud ei Laar ega Reinsalu. Personaliga on probleeme ka Ämaris.

Minister Reinsalu lähtus kaitseministrina oma alluvate kuulekusest, mitte kompetentsusest. Tulemuseks oleme täna olukorras, kus kaks kindralit ja mitu kolonelleitnanti erus kritiseerivad ühest suust poliitiliste ametnike tegevust Sakala tänavas. See ei ole kibestumine, see on mure Eesti riigi pärast.

Riiki aga juhtis veel hiljuti noorpoliitikutest karjeristide seltskond, kes avalikkuse ees rääkisid üht, kuid kabinetivaikuses hoopis teist juttu.

Siseminister Vaher ja reapolitseinikud

Siseminister Vaheri ajal ilmusid tänavatele politseiautod, kus istus üks patrullpolitseinik. Ning samal Vaheri ametisoleku ajal, kui Siseministeeriumi ametnike arv suurenes 15-20 protsenti, ei leitud raha reapolitseinike palgatõusuks. Terav personaliprobleem tuleb esile igas valdkonnas.

Riik, mille sisejulgeolekut, majandust, energiapoliitikat ja haridusreforme juhivad üsnagi kaheldava haritustasemega inimesed, kelle ainus positiivne omadus on piiritu lojaalsus ametis olevale poliitilisele ministrile, - selline riik ei ole jätkusuutlik.

Tallinna linnavalitsus on moodustanud komisjoni, mis tegeleb ülesandega - kärpida bürokraatiaaparaati 15-20% võrra, et suunata kokkuhoitud raha sotsiaalsfääri, haridusse ja teedemajandusse. IRL-i regionaalministri ennastsalgavast tegutsemisest hoolimata puudub Eesti riigil siiani regionaalpoliitika ning omavalitsused on muudetud täielikult sõltuvaks keskvalitsusest.

Ning täpselt nii nagu Eesti ei rakenda Euroopa sotsiaalhartat, nii ei julge riik kehtestada ka ühtseid teenuste standardeid omavalitsustele. See tähendaks pankrotti enamikule valdadest ja linnadest juba aastaid IRL-i ja Reformierakonna juhitavas riigis.

Ah et miks alapealkirjas on summa 650 miljonit? Kas te summast 65 000 saite aru? Jah, õige: just nii palju on Eestis sügavas vaesuses elavaid lapsi ja just nii palju läks väidetavalt maksma Urve Palo väike aps Estonian Airi suhtes.

650 miljonit läheb aga Eesti maksumaksjale maksma majandusminister Juhan Partsi poolt ainuisikuliselt valitsuses (muide, teadlikult valeandmeid esitades, et oleks libedam!) läbi surutud otsus ehitada Alstomi abiga Auveresse põlevkivijaam. Elektrijaam, mida Eestil vaja ei ole, mille puhul dotatsioone rakendada ei saa ja mis on Venemaa poolt läbi jahutussüsteemi sama lihtsalt saboteeritav nagu kõik meie Ida-Virumaal asuvad elektrijaamad.

Erinevalt Reformierakonnast ongi IRL-i juhtpoiste käitumine kantud arusaamast, et maksumaksja raha on neil käes piiramatult, et seda ei tule kunagi puudu Eesti Energia või Estonian Airi doteerimiseks loendamatute miljonitega. Samas ei suutnud IRL valitsuses olles leida raha lastetoetusele, tasuta koolilõunale või huviringidele. Küll aga leiti tulevikus kulutamiseks (lausa 40 miljonit aastas!), et kehtestada praeguses demograafilises olukorras minu meelest lihtsalt raiskamisena mõjuv vanemapension. Põhjus on ilmselt selles, et lapsed valimistel hääletada ei saa, kuid tänulikud vanemad ehk poetaksid tulevikus saadava paarikümne euro eest juba täna oma hääle just IRL-ile.

„Äraostmatud" annavad tuld kõigile

Valitsusest minema löömise järel oli kõige rohkem kibestumist märgata just IRL-i esimehe Urmas Reinsalu sõnavõttudes. Tragikoomiline pilt sellest, kuidas allakäigutrepile sattunud erakonna esimees kaabib valitsusse tõusva erakonna esimehe Mikseri ust Toompea koridoris - see jäi paljudele ilmekalt mällu.

Neljast parlamendiparteist kõige viletsama reitinguga on täna IRL. Kuid pimedad võimufanaatikud Parts, Vaher ja Reinsalu on oma senise käitumisega näidanud, et nad ei õpi oma vigadest. Nad ei kohandu reaalsusega; nad ei püüagi käituda tasakaalukalt ega üles ehitada valimiskampaaniat, mis pakuks lahendeid.

Nad lohisesid aastaid puudlitena Reformierakonna sabas ja leppisid kõigega - peaasi et ei peaks ministrikohtadest loobuma. Nüüd aga on nad kabinettidest välja visatud, kuid neil on jõuametkondadest kaasa võetud hulganisti materjale, mida annab ära kasutada poliitiliste konkurentide šantažeerimiseks, ning viha ja kibestumine pärast järjekordset reitingulangust võib järgmise drooni lennutada juba peaministri akna taha.

Kodukulud on meil teatavasti „all" ja ega valijale ei oskagi tänane IRL suurt midagi lubada. Reinsalu sõjaõhutuskõned olid igatahes äärmiselt ebameeldivad ja panid paljusid mõtlema: kas selline pateetiline põhulõug ise võimalikus sõjas üldse osaleks või põgeneks ta esimeste seas?

Ma arvan, et Keskerakond ei tohiks Toompeal opositsioonis olles teha mitte mingit koostööd praeguse IRL-i ladvikuga. Pigem tuleks leida ühiskonna ees seisvate valuprobleemide lahendamisel ühisosa nii Reformierakonna kui ka sotsidega.

Reinsalu ja Kross on selgelt näidanud, et nad ei oska kaotada. Lisaks näitab korruptsiooniprobleemi teistkordne soojendamine eurovalimisteks seda, et nad ei suuda välja mõelda mitte midagi positiivset, mis elu edasi viiks.

Küll aga üritavad nad valimisteni jääva aja jooksul intensiivistada rünnakuid personaalselt Edgar Savisaare vastu ja viidata avalikkuses, et kõik riigitasandi probleemid tulevad uue valitsuse saamatusest, mitte aga IRL-i ministrite poolt aastate jooksul tehtud vigadest või nende otsustamatusest.

Selleks et saada kevadel 2015 võimule, on poliittehnoloogiaid hästi (kuid Eesti ühiskonda halvasti) tundvad „äraostmatud" vajaduse korral valmis tegema koostööd ka Savisaarega.

Paralleelselt süvendavad nad ühiskonnas hirmu ja kultiveerivad rahvustevahelist vaenu. Kuna IRL-is sisedemokraatia puudub juba mitu head aastat, siis võtavad otsuseid vastu just need, kes ministrikohtadelt tõugatud ja kellel veremaitse suus.

See aga muudab kogu erakonna ohuks ühiskonna arengule.

Kuid lootkem kõik, et Andres Herkel on peale 2015 parlamendivalimisi hoopis rõõmsamas meeleolus kui eile või täna! Nukrus kaob, sest vanad kaasvõitlejad koos uute, reaalselt isamaaliste noorpoliitikutega saavad Herkeli uues erakonnas Riigikogusse ja jätavad tänase IRL-i üldse ukse taha.

See ehk olekski kõige parem. Kõigile.

PS Ma vabandan kõikide isamaaliste IRL-i liikmete ees. - J.V.

JAKKO VÄLI, vaatleja

[fotoallkiri] KÕIK VÕIMU NIMEL: Jakko Väli kirjutab, et „äraostmatud" ja nüüd valitsusest tõugatud IRL-i ministrid teevad kõik, et saada 2015. aastal võimule.

Jaga |