Kui kaua veel...

Mind sulge haarama taas sundis pahameel –

kui kaua pilgata võib ühte õiget meest,

kelle julge meel ja kindel seisukoht

tõi võidu Eestile, kui oli veneoht.

Need poisikesed, kes nüüd praalivad

ja NATO seljataga naabreid aasivad,

neist mõnel suust veel vaevalt läinud lutt

ja mõni arukuse poolest lausa titt.

Võiks veidi hinnata ka vanust, elutarkust

ja julgelt vähendada võimust saadud kõrkust.

Ei ole midagi siin ilmas igavene...

Ka kõrgelt kukkumine üsna tavaline.

Ei ole rahvas loll. Kui mõnel haugi mälu,

siis mõtleja ju teab, kes teeb vaid tühje sõnu.

Eks mehe teod ju räägi enda eest

ning mehetegudest ka tunned õiget meest.

Küll tahaks vahel taevast appi hüüda,

et aitaks Issand tarkust kokku püüda

ja panna see poliitikute pähe,

sest tundub – seda on neil siiski vähe.

Sest mis riik see on, kui pole varsti rahvast,

kes üldse valitsusel riigimakse maksaks?

On meie valitsusel ainus mure suur –

et nina eest ei sulguks Brüsseli klantspuur.

Suu ammuli vaid oodatakse käske

ja kohustus on – võõrad sisse laske.

Me väike Eesti jälle suurte käske täidab

ja alandlikult võõrast väge toidab.

See kõik on olnud kordi, kuid kordub taas.

On meie armas Eesti jälle näoli maas...

Miks võimule ei saa meil aatemehed?

Vaid ikka need, kes lendlevad kui lehed...

tõmbetuultes!

Saarlasest isemõtleja LAIDE PUGI

Jaga |